Kuulsa pressikonverentsi kehakeelest

Püüan analüüsida seda, mida nägin ja mis mulje see jättis. Isiklikult minule. Targematel ja kehakeele-spetsialistidel palun mind täiendada ja parandada.

Arvan, et Kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu tundis ennast hästi sellepärast, et sai korraga mitu töövõitu. Usun, et eelmisel aastal üle piiri varastatud Kohveri tõttu rippus tema töökoht juuksekarva otsas. Mitte elu, aga töökoht.

Sellist apsakat, kus varastatakse ära sinu üks parimatest töötajatest, saab julgeolekustruktuurides parandada: a) töölt lahkumisega, b) enesetapuga või c) vanglasse sattumisega. Kõrge julgeolekuohvitserina küllap mõlgutas Sinisalu kõiki neid variante.

Ajas tagasi rännates – tsaariohvitserina töötades oleks olnud mehel niipalju julgust ja autunnet, et endale kuul pähe lasta; Stalini ajal oleks mees lihtsalt vangi pandud või sunnitööle saadetud. Riigi ja rahva julgeoleku eest vastutava inimesena oleks ta võtnud endale vastutuse ja tagasi astunud.

Kuna midagi sellist ei juhtunud, siis lootis ta ennast parandada või mõne tagataskus olnud trumbiga seda heastada. Millegi sellisega, mis muudaks Kohveri varastamise tühiseks apsakaks.

On ka neljas võimalus. Selle jätan arvamusartikli lõppu.

Peaprokuröri piin

Riigi peaprokurör Lavly Perling aga lausa piinles sellel pressikonverentsil. Ei teadnud ta, kuhu silmi peita, kuidas istuda... Suu tegi imelikke grimasse. Tundus, et see pressikonverents oli viimane koht, kus ta oleks tahtnud olla.

Arvan, et tubli naine langes väljapressimise ohvriks. Sinisalu (või keegi teine) võis teda selleks sundida. Mulle paistis, et Savisaarele kahtlustuse esitamine, töökoha ja kodu läbiotsimine oli peaprokuröri jaoks väga vastumeelne samm. Ju ta teadis, et kahtlustuse punktid ei pea vett ning ta nullib sellega kogu prokuratuuri usaldusväärsuse ja autoriteedi.

Meediasse tilkunud „sisemiseks“ kasutamiseks mõeldud dokumendid seda ka kinnitasid. Juba järgmisel päeval.

Sinisalu aga säras terve pressikonverentsi aja. Tal oli nii magus naeratus näol, millist ma pole ühelgi inimesel varem näinud. Kahtlustan, et millegagi sundis ta andma Perlingule korralduse Savisaarele kahtlustuse esitamiseks.

 Talle jäi töökoht alles. Kuul jäi rauda. Vangi polnud vaja minna. Tagasi pole ka vaja astuda. Vabandada pole ka enam vaja Kohveriga seotud jama pärast. Kõik halb on möödas. Mees on jälle õnnelik ja saab rahulikult magada.

Minu hinnangul on peaprokurör Lavly Perling šantažeeritav. Muudetud väikeseks ja tühiseks etturiks kellegi malelaual. Ja tundub, et suhteliselt kergesti. See naine ei saa käituda nii, nagu nõuab tema töökoha eetika, moraal ja õiglustunne. Keegi saab teda mõjutada ning sundida rikkuma seadusi, mille järgi prokurörid oma tööd peavad tegema. Seadust järgima. Eesti kui õigusriigi mainet hoidma.

Arvan, et Perling mõtleb praegu selle üle, kas tagasi astuda või mitte.

Neljas võimalus

Neljas võimalus on see, et Sinisalu õnneliku näo taga võib olla hoopis telefonikõne Tallinnast, Moskvast või Washingtonist.

Moskvast tuleks ehk suuline õlalepatsutus selle eest, et Kohveriga läksid asjad nagu kokku lepitud. USA võimukoridoridest selle eest, et pikk hoovõtt sai läbi ja et tühjast kõminast sündinud kahtlustus Savisaarele lõpuks esitati.

Kaks kõnet oleksid olnud päris sarnased.

„Tubli mees, Sinisalu! Eesti kõige pikema ajalooga vabadusvõitleja, Rahvarinde käilakuju, nälgivate laste ja pensionäride ning hambaravi eest võitleja on nüüd ohutu. Oleks ju kohutav, kui ta kahe kuu pärast jälle Keskerakonna juhiks valitakse. Tubli mees, Sinisalu! Oled oma kolmteist seeklit auga ära teeninud.“

Kõige huvitavam on aga see, et mitte kedagi ei huvita, kas nende kahtlustuste taga on ka mõni tõene fakt või mitte. Eestis võib kahtlustada suvalist inimest ükskõik milles, ning sellega ära rikkuda tema karjääri, elu ja tervise. Mitte keegi ei vastuta. (Selle eest tuleb tänada tublisid riigikogulasi.)

Nii on see läinud juba kümnete, kui mitte sadade tublide Eesti inimestega. 

Kurvem on, et kapo ei seisa enam Eesti kodanike ja riigi julgeoleku eest. Ta on muudetud poliitikute tööriistaks, millega kõrvaldatakse oponente, ärimehi, teisitiarvajaid, endisi vabadusvõitlejaid. Nagu valitsusele, nii ka kapole on suurimaks vaenlaseks inimesed, kelle maksude eest neile palka makstakse. 

Usun, et poliitiline (valitsuse) surve oli kapo peadirektorile nii võimas, et tema nahka võis päästa ainult üks „heategu“ – opositsiooniliidri kõrvaldamine. Iga hinna eest!

Kes on järgmine? Ossinovski?

NB! Isiklikult ma ühessegi erakonda ei kuulu. Aga selline jama, mis Eestis toimub, ajab isegi Aafrika katku surnud seal maksa üle kopsu. Ka pärast seda, kui teda on korduvalt gaasitatud.

ANTI RONK, ajakirjanik

[esiletõste] Nagu valitsusele, nii ka kapole on suurimaks vaenlaseks inimesed, kelle maksude eest neile palka makstakse.

[fotoallkiri] PEADIREKTORI SÄRA JA PEAPROKURÖRI PIIN: Arnold Sinisalu ja Lavly Perlingu pressikonverents, millest sai alguse mitu päeva kestnud meediashow. Kõrgete riigiametnike kehakeel andis põhjust selle üle diskuteerimiseks. Ühe analüüsi esitas ka Linnar Priimägi TTV-s (vt ka Kesknädala veebist).

Jaga |