Integratsioon on kultuuri üks osa

JAANUS KÕRV,      02. märts 2005


Intervjuu Rooma Klubi Eesti Assotsiatsiooni presidendi Hardo Aasmäega

Mis on Rooma Klubi?
Rahvusvaheline Rooma Klubi on intellektuaalide organisatsioon, kus liikmete arvu ei lasta üle saja. Klubi toetusorganisatsioonid on rahvuslikud assotsiatsioonid nagu näiteks Rooma Klubi Eesti Assotsiatsioon. Eestlasi Rooma Klubisse ei kuulu, kuna me liitusime sellega hilja. Soomlasi on ka vaid paar-kolm inimest. Tugiorganisatsioone on 22. Tallinnas toimunud konverentsil oli põhiteemaks tulevik ja tuleviku puhul peetakse heaks tooniks rääkida perspektiivist 50–100 aastat.

Kuidas neid mõtteid sel juhul ellu rakendatakse?
Niikaua kui asi jõuab rakendusse, läbib see mitu etappi. Ei saa rakendada seda, mida ei ole. Kui ei ole ideed, mida rakenda, pole võimalik rakendada seda ka hädaolukorras.
Kuidas idee jõuab tegelikkusse, võib kirjeldada idamaa õuetarga näite varal. Õuetark käis palju ringi, võttes osa harivatest jutuajamistest. Väliselt ei jõudnud need harivad jutud kuhugi. Hädaolukorras küsiti temalt, mida peab tegema. Kui ta vastata ei osanud, löödi tal pea maha.
Mõte peab alati ees olema. Samas kui idee on tugev ja tegijad viletsad, võib asi samuti läbi kukkuda. Kuigi ka tugevate tegijatega pole võimalik saada tulemust, kui puudub idee.
Jättes kõrvale loodusrahvad, kel abstraktne mõtlemine puudub, on koolihariduse saanud inimpopulatsioonis kolm protsenti neid, kes orienteeruvad tulevikuväärtustele. 12 protsenti on ära õppinud kaasaja ehk tunnevad end nagu kala vees. Umbes 85 protsenti hindab olukordi oma minevikukogemusest lähtudes. Ühiskond tänu sellele püsibki, et mineviku väärtustamise traditsioon ei lase tal väga lengerdama minna. Sest nende 3 ja 12 protsendi hulgas võib olla selliseid eksperimentaatoreid, kes ühiskonna üle võlli võivad ajada.

Mida kujutab endast integratsioon tänapäeval?
Siin on tegelikult kaks eri poolust: globaliseerumine ja integreerumine. Globaliseerumine on teatud globaalsete teadmiste, nähtuste ja oskuste levik. Näiteks rauasulatus, mis on sama kui tänapäeval internet. Kuid globaliseerumine ei pruugi kaasa tuua integratsiooni.
Tegelikult pole ka integratsioonis midagi uut. Vähemasti on see minu käsitlus. Euroopa läbib praegu viimase 2000 aasta jooksul neljandat integratsiooni.
Esimene: Suur-Rooma rahuriik, kui Vahemeri oli sisemeri. Teine: Rooma-Saksa keisririik, mis toimis n-ö paavstliku järelevalve all. Kolmas: Hansaliit. Neljas toimib praegu.
Meile pole mitte tähtis see, et käimas on neljas integratsioon, vaid see, et vahepeal on olnud deintegratsioonid, sest maailmas on piiramatul hulgal ainult jumala armu ja piiritut lollust. Kuna jumalat pole olemas, siis jääb viimane.
Iga kord on integratsioonil olnud põhjus tekkida ja ühel hetkel ka laguneda. Tähtis pole mitte see, et integratsioon Euroopas toimub, vaid mis on selle põhjused. Kogu arengu alus pole mitte ühtlustumine, mille kätte lämbus NLiit, vaid mitmekesisus.
Ameerika on osariikide liit. Vahel me ironiseerime nende veidrate seaduste üle, kuid ameeriklaste jõud on tihti selles, et nende majandamise ja tegutsemise sotsiaalsed tingimused on erinevad ning on näha, milline majanduslik võte mingil ajahetkel end õigustab.
Euroopa oli samasugune. Keskajal rändasid käsitöölised ühest vürstiriigist teise ja tegutsesid seal, kus olid paremad tingimused. Nii hakkas Euroopa spetsialiseeruma ja saavutas tohutu edu.
Praegusel Euroopal on vaja turgu juurde, et tarbijate arvu suurendada. See on põhjuseks, miks üritatakse perifeeriat viia rikaste riikidega maksujõulisuselt samale tasemele. See võimendab majandust. Ei saa üksinda olla rikas vaeses linnas – peab olema võimalus kaubelda!
Seetõttu pole tänased solidaarsusfondid mingi samariitlik tegevus, vaid meile antakse esiteks meie oma raha tagasi, mida me programmidega sinna maksame ja sealt antakse juurde, et meie ostujõudu tõsta. Igal integraalsel süsteemil peab olema tööstuslikult tugev keskus. Euroopas on selleks Saksa- ja Inglismaa, ka Põhja-Itaalia.
Perifeeria ei tähenda mitte vaesust, vaid funktsioonide jagamist. Näiteks Eesti neelab süsihappegaasi, mida Saksamaal toodetakse, Saksamaa ostab meilt ressurssi ja meie muutume maksujõulisteks.
Praeguse maailma probleem seisneb selles, et see on tasakaalust väljas ja seda Aafrika vaesuse tõttu. Kui meid on üks miljard, siis aafriklasi on viis ja see arv kasvab veel. Kui kõrgtsivilisatsioon midagi ette ei võta, lõpeb see maailma hävinguga.

Kuidas ja millega integreerumist mõõta?
Üksainus asi ei saa olla piiritu ja ka Euroopa integratsioonil on piir. On olemas integratsiooni koormustaluvus. Sarnaselt loodusega.
Kultuuride puhul taluvad ühed riigid rohkem, teised vähem integratsiooni. Kui see piir ületatakse, on tulemuseks katastroof. Näiteks võib tuua taanlased-hollandlased, kes meile neli-viis aastat tagasi liberalismi õpetasid. Tänaseks on neil kõige karmimad immigratsiooni- ja integratsioonireeglid, sest nad tajusid oma integratsiooni koormustaluvuse piiri.

Kuidas sobivad Euroopa Liit ja Venemaa?
See on välistatud, sest ELi integratsioonitaluvus ei kannata 5000 km Hiina piiri välja. Ettenägevalt võiksin öelda, et 100 aasta pärast on ehk võimalik Venemaa ELi astumine, kuid sel juhul peab piir minema piki Uurali peaahelikku.

Kuidas võiksid tuleviku Euroopa Ühendriigid konkureerida teistega riikidega?
Maailm regionaliseerub praegu, kusjuures tuumikuks peab olema tugev postindustriaalne, jätkusuutlik ühiskond. Kui näiteks Kesk-Aafrikas tehtaks ühisturg, siis poleks sel mõtet, sest sorgot on odavam kohapeal kasvatada kui seda transportima hakata.
Tegelikult hakkabki konkurents käima edaspidi riikide liitude vahel, kuna regionaliseerumisprotsess maailmas käib. Juba praegu räägitakse Hongkongi, Singapuri, Jaapani, Taiwani ühisraha loomisest. Sama tegevus käib Pärsia lahe riikides.
Brasiilia paneb Ladina-Ameerikas kokku ühendust, mis oleks portugalikeelne. Portugali keelt kõneleb maailmas 200 miljonit inimest. Ega asjata pandud Barrosot ELi komisjoni esimeheks. Küsimus on siin selles, kas Ladina-Ameerika hakkab võimendama Põhja-Ameerika majandust või võimendavad need koos hoopis Euroopa Liidu majandust.
Integratsioon on kultuuri üks osa. Kui panna kokku Liibanoni pangad, Iisraeli tehnoloogia, sinna juurde veel naftariigid, saaks Lähis-Idas võimsa ühenduse, kuid seda ei juhtu, sest need ei sobi kultuuriliselt kokku.

Millal vene seltskond Eesti ühiskonda integreerub?
Venelastega on asi segane. Meil käib assimileerumisprotsess, millel on samasugune koormustaluvus ehk teisisõnu põhikultuuril on samasugune koormustaluvus kui lõimumise puhul. Venelaste assimileerimisel olen öelnud: kui kokku panna soome-ugri jäärapäisus slaavi hajevil olekuga, siis tuleks sellest selline segu, mille puhul pool Euroopat laiali jookseks!
Venelaste probleem on meil sama mis Euroopaski – küsimus on pigem iseolemise panuses ühisasja. Praeguste venelaste lastest ja lastelastest saavad esimesed eurovenelased. Selge on see, et venelasi Eestis jääb vähemaks, nad assimileeruvad. Kuid venelased peaksid meile andma midagi spetsiifilist, mida meil ei ole. Tegelikult on venelaste panus juba olemas: nende käes on energeetika – kaevandused ja elekter.
Eestlastel on vastutus kogu ühiskonna ees, venelastel seda pole. Nad saavad valida. Vastutaja valikud on aga alati väiksemad kui nende omad, kelle eest vastutatakse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)