Sinilind on imeilus, kuid paraku pole teda olemas

VILJA SAVISAAR,      18. juuni 2003

Pole vaja Euroopa Liitu ummisjalu tormata

Põrsast kotis ei osteta. Ometi kihutavad poliitikud rahvast sügisel arutule sammule, kui inimestelt oodatakse jah-sõna Eesti astumiseks Euroopa Liitu.
Mina septembris poolt ei hääleta, sest mul puudub selge ettekujutus, millisesse liitu me astume, millistest õigustest me loobume ja miks on ELi astumine meie riigile kasulik.

Tunnistan ausalt: mina ei ole oma põhitöö kõrvalt Riigikogu saadikuna suutnud läbi töötada Euroopa lepingut. Kas mõni ametnik on lugenud neid 5000 lehekülge, ütlemaks, et seal on kõik ikka nii, nagu tahtsime?
Pole midagi imestada, et argumendid ELi astumise poolt jäävad müügimeeste tasemele, kes püüavad oma kaupa kaunis pakendis kergeusklikele maha parseldada. Kuuleme sisutiheda arutelu asemel tühjusest kõmisevaid loosungeid. Eesti rahval on oma sõna veel ütlemata, kuid juba arutab meedia hiigelsuurte palkade üle, mida makstakse Europarlamendi saadikutele. Ilmselt unistab nii mõnigi poliitik või ametnik kannatamatult vaid pääsu ELi marjamaale. Kuid kõik ei mahu sinna.

Veeringute eest vallasandiks

Enamiku inimeste olukord halveneb pärast liitumist tunduvalt, sest hinnad tõusevad palgast ja pensionist kiiremini. Eesti majanduspoliitika on Euroopa Liidu eelselt üliliberaalne. Meie astumine liitu toob kaasa olulise kursimuutuse, sest peame üle võtma ühtsed tollimaksud kolmandate riikide suhtes. See tähendab ohtu, et asendame kolmandatest riikidest pärineva odavama kauba kallima kaubaga Euroopa Liidust. Toimiks meile olemuselt negatiivne kaubandust ümbersuunav efekt.
Ühinedes tõusevad kaupade hinnad, mille sissevedu on liidu enda tootjate huvides piiratud. Näiteks kallinevad väljastpoolt Euroopa Liitu Eestisse toodavad puuviljad, tekstiilitooted, autod, elektroonikakaubad.
Toiduainetööstuse Liidu tellimusel valminud ELi suhkrurezhiimi uuringust selgub, et liitumisel tõuseb suhkru hind keskmiselt kolm korda, mis tõstab ka suhkrut sisaldavate toodete hinda. Vältimaks suhkru hinna järsku tõusu, on kaks võimalust: taotleda üleminekuperioodi suhkrule või mitte liituda, seisab konsultatsioonifirma PW Partners uuringus.
Uuringust selgus ka, et suhkrusisaldusega toiduainete hinnad tõusevad vähemalt 20 protsenti ja leiva hind viis protsenti. Keskmine elanik hakkab aastas suhkrule kulutama 300 krooni rohkem. On suur tõenäosus, et eestlaste ostuvõime väheneb ja elatustaseme langus mõjub tarbimisele pärssivalt.
Meil tuleb seega arvestada hinnatõusuga, mis võib eelkõige väiksema sissetulekuga inimeste elujärge oluliselt halvendada. Ühinemise positiivsed momendid hindade kontekstis tulevad esile hiljem, kui Eesti elanike elatustase märgatavalt kasvab.
Kipume jääma ELis veel tükiks ajaks vallasandiks, olles oma iseseisvusest tühiste veeringute eest loobunud.

Ühest liidust teise. Milleks?

Mäletan surmani meie rahva vabaduspüüdlusi, pääsemaks Nõukogude Liidu vennalike rahvaste suurest perest. See oli aeg, kus sajad tuhanded eestlased võitlesid käsikäes meie riigi taassünni ja iseotsustamise õiguse eest. Võimatu on unustada ülevaid hetki, kui Rahvarinde eestvedamisel kõlas meie ühine sõnum laulukaare all.
Tosina aasta jooksul oleme üritanud oma riiki üles ehitada. Vahel on meie töö olnud tulemusrikkam, teinekord on mõned asjad viltu läinud. Kuid see on olnud meie töö ja meie riik.
Taasiseseisvuse aastatel oleme oma riigile rajanud korraliku vundamendi. Käsil on riigimüüri ladumine, kuid mõnigi poliitik tahab kellu nurka visata ja ummisjalu uude liitu tormata. Kõige kurvem, et siiani ei ole teada, millisesse liitu me ikka astume. Uuenev Euroopa Liit vaevleb sisevastuoludes, otsides teid edasiminekuks. Pole selge, kas ELi valitud teeots osutub Eestile sobilikuks. Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu projekt viitab Euroopa Liidu kujunemisele riigiks, kus liikmesriikidel tuleb suur osa oma iseseisvusest loovutada. Kui paljust oleme valmis loobuma?
Üks on kindel: Eestile jäävad olematud võimalused poliitika kujundamise protsessis kaasa rääkida. Ministrite nõukogus saab Eesti neli häält 321-st. Pärast Bulgaaria ja Rumeenia liitumist jääb Eestile neli häält 345-st. Seevastu suured riigid Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia saavad ministrite nõukogus igaüks 29 häält. Eesti hääl ELis mõjub kui sääsepirin elevandi kõrvus.

Eesti kultuuri hakkab suunama Brüsseli diktaat

ELi astumise pooldajad manavad meie silme ette loodetava majandusliku tulu, kuid põhiseaduse järgi peab meie riik tagama ka eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. See eesmärk muutub vägagi küsitavaks, kui meie elu hakkab suunama Brüsseli diktaat. Võib juhtuda, et hakkame euroraha eest korraldama uudishimulikele antropoloogidele huvireise Kihnu saarele. Minule tähendab eesti kultuur triibulisest undrukust enamat.
Tööjõu vaba liikumine hoogustab ajude väljavoolu ja harimatute migrantide sissevoolu, sest eks igaüks tahab agulist välja parema teenistuse peale. Näiteks meie arstide madalast palgast räägitakse aastaid, kuid kõik ongi jutuks jäänud. Tippspetsialistide lahkumisel kannatavad jääjad veelgi enam.
Kolm suvekuud rahvahääletuseni on liiga lühike aeg, et langetada sedavõrd saatuslik otsus. Vajame rohkem aega ja suuremat selgust. Inimeste ja riigiga mängida ja neile sinilindu lubada ei ole minu meelest ilus. Ootame ära, millises suunas liigub Euroopa Liit ja teeme alles seejärel oma otsuse.

Mina septembris Euroopa Liitu astumise poolt ei hääleta, sest mul puudub selge ettekujutus, millisesse liitu me astume, millistest õigustest me loobume ja miks on ELi astumine meie riigile kasulik.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)