Lõpetagem omandireform hoolivalt ja õiglaselt!

 Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni vanim liige Valdek Mikkal kutsus volikogu 6. märtsi istungil üles pidama argumenteeritud arutelusid ja rohkem tegema konsensuslikke otsuseid. Ta kahetses, et mõnelgi korral lahkume volikogu istungilt tundega, nagu polekski me  töötanud, sest „tagatoad“ töötavad nii kõvasti, kõik aga on nii sõnakuulelikud, et arutelu õieti ei toimu.

Ometi, kaks nädalat hiljem, 20. märtsil, just enne sundüürnike elamispinna küsimuse arutamist, lahkus reformerite üleskutsel pool saali volikogu istungilt. Kas nägimegi tagatoast saadud korralduse sõnakuulelikku täitmist? Teema arutelu näitas siiski saalijäänute hoolivust ja soovi õiglusele nii palju kui praegu võimalik.

Mida andis erastamine Eesti moodi?

Mida andis meile erastamine Eesti moodi? Kas ja kuidas see oli õiglane meist igaühe jaoks? Saksamaal teatavasti need, kes võtsid tagasi oma elamud, vabastasid sotsialismiajal saadud korterid. Meil kustutati aga isegi tagastatud majadel lasunud võlad, s.t kingiti endistele formaalsetele omanikele, lisaks veel kõik 50 aasta jooksul tehtud parendused ja juurdeehitused.

Räägin omandireformi taustal inimestest, keda tunnen üle 40 aasta. Mõni ei saanud EVP-de eest midagi, sest tal oli kooperatiivkorter, ja see oma kodu talle jäigi. Teine ehitas natsionaliseeritud eramaja pööningul oma raha eest välja teise või kolmanda korruse, ja see oma raha eest ehitatud kodu võeti temalt ära – endisele omanikule lihtsalt anti ühekordse maja asemel tagasi kahe- või kolmekordne.

Kolmas erastas 17 000 EVP-krooni eest (seega umbes 7000-8000 päriskrooni eest!) kolmetoalise Õismäel, milletaoliste kohta loeme nüüd ajalehtede kinnisvaralisadest: “Müüa 3-toaline korter Õismäel, hind 1 400 000 kr. Müüa 3-toaline korter Mustamäel, hind 1 600 000 kr.” Jne.

Üks mu tuttav elab Lasnamäel. Tal seal kinnisvaraliselt sama olukord, mis Mustamäel ja Õismäel, lisaks rõõm, et nõukogude võim oli andnud talle kööktoa asemele mugavustega korteri.

Inimene, kellelt Eesti omandireform korteri ära võttis, ei taha nõukogude võimu tagasi, aga ta tahab õiglast ja hoolivat suhtumist oma riigis. Kui riik lükkas inimesed reformirataste vahele, peaks riik aitama nad sealt ka välja.

 Korterid sundüürnikele erastamishinnaga

Tallinna linnavalitsusel on päevakorral  sundüürnikele korterite müük erastamishinnaga. Kas tõesti leiab Reformierakond koos oma takkakiitjatega, et on ebaõiglane, kui perekond, kes jäi elama omaniku majja, saab alles nüüd oma koduprobleemi lahendada – näiteks 16 ruutmeetrit kapitaalset remonti vajavat pinda erastamishinnaga kusagil Kalamajas? Vähe küll, aga sundüürnikud peavad jääma sellegagi rahule.

Ühes majas, kus on 20 korterit, mille kõik üürnikud kasutasid õigust erastada oma kodu, oli neist kolmel samal ajal eramu Tallinnas ja kolmel talu Tallinnast mitte väga kaugel. Neist 20 erastatud korterist on tänaseks müüdud neli ja kaks on välja üüritud. Müüdud on erastamishinnast kuni 100 korda kallimalt. Keegi ei küsi: kas see on õige, kas nii võib? Miks meedias kõlab, et alles nüüd oma korteri erastada saanud inimestel edasimüümise või väljaüürimise õigust ei olegi? 

Tallinna opositsioon ei püüdnudki arutada probleemi, millel on tõepoolest kümme tahku ja millel enam polegi häid lahendusi. Opositsioon läks lihtsalt koju. 51 endist sundüürnikku said sel volikogu istungil oma koduks võimaluse. Ligi 1500 jäävad ootama järgmisi volikogu istungeid.

Õigluse nimel ja hoolivalt püüab keskerakondlik linnavalitsus aidata luua uut kodu niipalju kui see üldse veel linna võimuses on. Lõpuks tahan rõhutada tõsiasja, et riigil on oma eelarves iga inimese jaoks viis korda rohkem raha kui Tallinnal.

JAAK VIHMAND, Tallinna linnavolikogu liige

Jaga |