Keskerakond tahetakse mängust lõplikult välja lüüa

Taasiseseisvunud Eesti esimese Riigikogu (edaspidi: RK) valimistel kandideerisin Rahvarinde nimekirjas. Kahjuks kogus nimekiri hääli vaid ühe koha jagu. Minule antud 286 häält ja koht nimekirja keskpaigas seda kohta saada ei võimaldanud.

Mõistsin, et 64-aastasena, laialdase tuntuseta ja ainult pensionäri sissetulekuga pole mõtet edaspidi enam üritada. Aga ma sain tänuväärse poliitilise kogemuse ja avastasin endas omaduse inimeste ees esineda ning keerulisi asju neile lihtsate sõnadega ära seletada.

Olin aukohtu liige ja esimees

Algaastatel olin KE pensionäride kogu juhataja. 1994. aastal korraldatud üleriigilisel pensionäride suurkogul sain sõna KE esindajana. Muu hulgas püstitasin idee, et keskmine pension peaks olema ca 50% keskmisest netopalgast. Vähemaga ei tulda toime, rohkemat ei saa noorelt riigilt tahta. Mõte on üldiselt omaks võetud, teokssaamisest aga ikka veel kaugel.

Olen olnud peaaegu kõigi seniste KE kongresside delegaat, v.a. Viljandis 1997. aastal. Ometi valiti mind ka seal tagaselja erakonna aukohtu esimeheks. Olin seda ühe ametiaja; varem ja hiljem olen olnud ka aukohtu liige. Lähtusin selles töös eelkõige erakonnaliikmete erimeelsustest tulenevatele konfliktidele lahenduste leidmise vajadusest.

Olen 20 aasta jooksul kokku puutunud paljude KE juhtfiguuridega, sh Edgar Savisaarega. Alati, kui väga tarvis, olen tema jutule pääsenud. Ta on mind ära kuulanud, mõnikord mu ettepanekutega nõustunud (võib-olla olid need ideed juba tema enda peas aega ootamas). Ainult ükskord heitis ta mulle ette, et olen rohkem filosoof kui poliitik. Aga see pole tähtis, peaasi et mul on olnud võimalus poliitikas kriipsukegi kaasa rääkida ja hiljem teiste omade hulgas omigi püüdlusi ära tunda.

2004. aasta rahulolematus

2004. aastal tekkis Harjumaa erakonnakaaslaste seas rahulolematus, mille peamisteks põhjusteks olid inetused Euroopa Parlamendi saadikukandidaatide ülesseadmise nn Sütiste tänava valimiskonverentsil ja Vilja Savisaare suunamine RK Keskfraktsiooni juhi kohale. Rahulolematud erakonnakaaslased kirjutasid erakonna esimehele nn 27 kirja sooviga kohtuda asja arutamiseks. Ka mina andsin oma allkirja. Kuidagi lekitati kogu lugu ajakirjandusse, mille üle ma tookord väga imestasin; täna aga näib, et niisugune käitumine on normiks saanud.

Siis määrati päev, millal kohtumine KE juhatuses pidi toimuma. Kohtusime eelnevalt RK ruumides. Ootasime lossi ees sissepääsemist, kui mööduv Siiri Oviir tuli meid keelitama mitte tegema rumalust, Kreitzberg olevat aga üle igasuguse piiri läinud.

Lossis püüdsime panna kirja, mida me soovime. Ei õnnestunud Kreitzbergi ja Mikserit rahuldavat teksti kokku saada. Tagantjärele tean nüüd, et nad olid oma otsuse KE-st lahkuda juba teinud. Liina Tõnissoni ettepanekul otsustati, et räägib üks eestkõneleja, ja selleks valiti mind. Lootsin aukohtu esimehe kogemusel ikka veel leida kompromissi.

Juhatuses ei oodanud Edgar Savisaar meid üksi (seda oligi liiga palju soovida), vaid seal oli arvukalt KE tegelasi, kogu tollane raskekahurvägi.

Alustasin oma kõnet. Probleemi selgitamiseks ütlesin sõnu, mida Edgar Savisaarel kui inimesel oli kindlasti valus kuulata: et Vilja Savisaarel puudub poliitiline vaist RK Keskfraktsiooni juhtimiseks ja et kogu küsimuse kompromisslahenduseks võiks olla Edgar Savisaare esimeheks oleku ajutine peatamine järgmise kongressini; seniks võiks ta pühenduda Tallinna linnapeana 1/3 Eesti valitsemisele tõestamaks KE suutlikkust ühe arvestatava riigiosa juhtimisel. Sõnavõttude käigus osutus peainkvisiitoriks Ain Seppik, kes tegi mind Koit Pikaro toetusel maatasa.

Lahkumine 2004

Tulemus: 8 liiget lahkus erakonnast, 7 lahkus ka RK fraktsioonist; mina ja mu sõbrad jäime. Sain aru, et nii asju ajada ei ole õige viis. Järgneva aja jooksul ei ole ma märganud Edgar Savisaart viha kandvat, vastupidi, ta on mind jätkuvalt nimetanud heaks sõbraks ning erakonnakaaslaste kaudu vahetevahel ka minu tervise üle pärinud - olen ju juba väga vana mees.

GULAG-is hukatud isa õpetas mind, et poliitikas tuleb osata „asju näha korrus kõrgemalt". Mida ma järgnevaga öelda tahan? Eestis on üldine häda, et ei osata elada demokraatia tingimustes. Meie inimestele on demokraatia põhitõed valdavalt tundmatud.

Vaieldamatult on Edgar Savisaar olnud taasiseseisvumise protsessis üks peamisi tegijaid. Üleminekuvalitsuse peaministrina oskas ta kõigi poliitiliste ja diplomaatiliste karide vahelt õnnelikult läbi laveerida. Kuid see, mis järgnes tema vabatahtlikule tagasiastumisele aastal 1992, oli vägagi üllatav. Näis, et Eestis ei ole teist tähtsamat sisepoliitilist probleemi kui: kuidas takistada teda uuesti valitsusjuhiks saamast!

Ja see kestab juba paar aastakümmet. Kahtlemata on Edgar Savisaare nagu iga inimese iseloomus puudusi, kuid ei ole Eesti poliitikas teist, keda vabanenud rahvas (või siis arvestatav osa sellest) oleks nii ülekohtuselt ja tänamatult kohelnud. Pole ime, et ta on tänaseks kibestunud. Temasse viha ja tigedusega suhtuda on moetrendiks muutunud.

Eesti ohvitseri viha Savisaare ja minu vastu

Toon ühe värskeltkogetud näite. Olen igal aastal käinud iseseisvuspäeval Vabaduse väljakul sõjaväeparaadi vaatamas. Sel aastal toimus paraad Tartus. Otsustasin siis tähistada meie riigipüha lillede viimisega Vabadussõja monumendi jalamile. Oli umbes keskpäev. Inimesi Vabaduse väljakul peaaegu ei olnud, kuid monumendi ees seisis kolm inimest, üks neist Eesti kaitseväe ohvitseri paraadmundris.

Arvasin, et võib-olla on nad korda valvama pandud. Astusin ligi vormis mehele, seda enam, et olime varasematel paraadidel pealtvaatajatena mitmel korral kõrvuti seisnud ja vestelnud. Jutu alustamiseks ütlesin, et on kahju tänavu Tallinnas paraadi ärajäämise üle.

Ta vastas, et Savisaar olevat oma ümberehitamisega väljaku paraadide pidamiseks ära rikkunud. Kui mina arvasin, et aasta tagasi see ju siin toimus ja polnud häda midagi ja väljaku ümberehitamine on ikkagi parem kui asfaldile joonistatud lilled, siis järgnes sõnalaviin, mille kohaselt nii Edgar Savisaar kui ka mina oleme vastikud tiblad. Seda ütles Eesti kaitseväe mundris ohvitser!

Lilled said natukese aja pärast siiski monumendi jalamile pandud...

Heitkem pilk ka iseendale!

Kui me nüüd arvame kõik „hädad"oma erakonnas tulenevat ainuüksi esimehe väärast juhtimisstiilist, siis heitkem korraks pilk iseendale. Kas meie ise oleme sallivamad?

Paar aastat tagasi peeti Rae vallas enne RK valimisi Harjumaa KE konverentsi. Erakonnakaaslased pidasid õigeks, et ma kasutaksin vallale ettenähtud sõnakorda ettepanekute tegemiseks, kuidas kampaanias valijatele meelepärasem ja mõistetavam olla.

Muu hulgas pidasime vajalikuks mõnevõrra muuta valimissüsteemi ja lastetoetuse maksmist. Jutu lõpetamiseks jäi kolmest minutist puudu - koosoleku juhataja Raivo Uukkivi oli valmis mind puldist minema saatma. Ainult erakonna esimehe sekkumine sel hetkel päästis mind ja sain kõnelemiseks lisaminuti. Tänaseks on Uukkivi lahkunud sotside juurde.

Midagi sarnast kordus ka viimasel KE kongressil. Keegi ei lugenud Vakra, Truu, Lengi jt esinemise ajal sekundeid, aga kui minu kolm minutit täis sai, peatas juhataja Sarapuu mind. Palusin saalil lubada mulle veel üks minut, mida kiiduavalduste saatel mulle ka lubati. Ja mind kuulati huviga.

Rahvaliitu ei päästnud suur liikmete arv

On nii, et saanud erakonnas mingile positsioonile, käitutakse allpoolasujatega kui statistidega filmitegemisel, keda on vaja vile peale kamandada vajalikuks massistseeniks. Erakonna jõud ei peitu mitte ainult liikmete arvukuses. Rahvaliitu ei päästnud liikmete suurim arv.

Erakonna jõud on arvukate liikmete parteilises aktiivsuses. Igaüks poliitikas tahab olla kasvõi väike tegija. Mulle meeldis Jüri Ratase mõte moodustada erakonnas organ staažikatest ja kogenud liikmetest. See võiks läbi „sõeluda" realiikmete ettepanekud, seejärele kas suunata need juhatusele seisukohavõtuks või siis tagasi lükata põhjendusega, miks need hetkel ei sobi.

Niisiis häda on meis kõigis. Meie rahval ei ole veel emapiimaga kaasa imetud kogemust elamiseks demokraatlikus ühiskonnas. Iivi Anna Masso toob oma raamatus „Omal häälel" president T. H. Ilvese USA-st omandatud arvamuse: „...poliitikas sageli unustatakse - demokraatias ei ole keegi igavesti võimul. Kui sa respekteerid võimul olles vastast, siis respekteeritakse ka sind." Mis aga ei seganud presidenti ennast kuulutamast, et oma ametisoleku ajal ei esita ta Edgar Savisaart kunagi valitsuse moodustajaks, olgu valijate toetus kuitahes suur.

Selles on asi. Siit tuleb alustada vigade otsimisega.

Meie ei ole loomad

Minu sõnum teile on: KE kongress on seljataga, enamuse tahte järgi jätkab esimehena Edgar Savisaar. Otsustavaks jääb enamuse tahe, mis võtab arvesse ka vähemuse arvamusi. Vähemus aga peaks selleks korraks leppima tulemusega. Tuleb uus kongress, proovige oma õnne uuesti. Praegu kakluse järel rusikatega vehelda ei ole õige. Samuti ei ole õige teha avaldusi ja anda ajakirjandusele lausumisi, mis erakonda võivad halvustada.

Loodan, et jääme mõttekaaslasteks põhiküsimustes. Eitamata, et igaüks on oma õnne sepp, ei ole me loomad, kes jätavad saatuse hooleks väetimad. Meie hoolime. Ja meie jaoks on kõik võrdsed Eesti kodanikud, sõltumata, kas nad on sünnijärgsed või omandanud kodakondsuse, või mis on olnud kellegi emakeel.

Ärge petke end lootusega, et kui Savisaar oleks erakonna eestotsast ära, siis "hakkavad teised erakonnad meiega mängima". Kui ka hakkavad, siis selleks, et meid lõplikult mängust välja mängida.

Siit eemalt, korrus kõrgemalt, ma näen mängu eesmärgiks teatud poliitiliste jõudude soovi viia Eesti viie kõige nazarbajevlikuma riigi hulka, kus parlamendis oleks valitsusparteil mäekõrgune ülekaal ja riigijuhtidel poleks muret, et keegi võiks nende asemele tulla.

Tabasalus Harjumaal, 26. märtsil 2012

UNO KIVIK, Keskerakonna asutajaliige

[fotoallkiri] KONGRESS OTSUSTAS: Keskerakonna 2011. aasta kongress tegi oma valikud ja elu läheb edasi. Edgar Savisaart esimehena toetasid ka erakonna loomingulised isiksused -- kunstnikud Juhan Rodrik ja Neeme Lall ning Kopli kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults.

Jaga |