Keskerakond võitis eurovalimised, võttes kaks (?) kohta

Dramaatika pole selles, et Kesk jäi (väidetavalt) ühest kohast ilma ja sai (väidetavalt) kolme asemel kaks kohta. Tõeline draama tabas eelkõige sotse, kes ei saanud esiotsa ühtegi kohta. Ja kas nad üldse päris ausalt ja õigesti oma koha välja teenisid, jääb ilmsesti igaveseks saladuseks, kuna väidetav e-riik  Eesti ei suutnud hääli korralikult  lugeda.

Valimistulemuskäkerdis

Kui põlve otsas hääled lõpuks koju saidki, siis väljakuulutamisega oleks pidanud vähegi asjatundlik valimiskomisjon viivitama. Kes ja mis põhjusel (väidetavalt) valed  tulemused välja kuulutas, jääb samuti ilmsesti igaveseks saladuseks. Küll jääb lõppenud valimistele külge sahkermahkeri pitser, ja seda ei pese maha mitte kunagi.

Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul on Kesknädala hinnangul vastutav kõige täiega. Aeg peaks näitama, mis järeldused teevad sellest mees ise, tema tööandja ja avalikkus. Sellist käkki poleks olnud vaja Euroopa liikmesriigis demonstreerida. Igal juhul langeb see kõik kokku aastaid siinmail viljeldud „edukusega", mille tulemuseks on sada tuhat töötut ja kolinal kukkuvad kinnisvarahinnad - ehk meie kõigi „musta auku" viidud töö ja vaev.

Part Tarand

Indrek Tarand kostitas oma kampaanias minu (ja tuhandete teiste) meilikaste kirjaga „Ma ei ole part!". Kui ma talle samal aadressil vastasin, sain millegipärast vastuse „Adressaat tundmatu".  Tarandi kampaania sõelus välja need 100 tuhat eestlast, kes ei ole 18 aasta jooksul aru saanud, misasi on demokraatlikul viisil üles ehitatud riigikord. Kuna meil on parlamentaarne demokraatia, siis viivad seda ellu erakonnad, ükskõik siis, missugused nad on või millist poliitikat nad ajavad. Erinevate poliitikate vahel valib valija.

Missugust poliitikat ajab üksikkandidaat? Kas on midagi teada Indrek Tarandi maksu-, kodakondsus-, elamuehitus-, finants-, põllumajandus-, rahandus-, sotsiaal-, haridus-, energeetika-, rahvastiku- või majanduspoliitika kohta? Ei ole. Jääb järeldada, et sadat tuhandet inimest need teemad ei huvita.

Ei päde ka kümnete „vox-populistide" argument, et Tarandi poolt ajendasid panustama kinnised nimekirjad. 2004. aastal olid nimekirjad lahtised, ja hääletusprotsent oli 26,8 nüüdse 43,9  asemel. Seega valima meelitasid just suletud nimekirjad. (Kuigi minagi pole nende toetaja.)

Arvan, et kui 18 aastaga pole Eesti riik suutnud üles ehitada usaldusväärset erakondlikku põhja, siis ei ole me suutnud üles ehitada riiki. Just seda Tarandi valimine näitas. (Kuigi mul pole mitte midagi Indrek Tarandi kui hea genealoogilise taustaga isiku kandideerimisõiguse vastu.)

Me ju ei tea, kuhu Indrek Tarand edasi siirdub - kas koos paremäärmuslastega Europarlamendi saali äärepeale sitsima või ühineb mõne mõjukama fraktsiooniga, mis koosneb erakondadest. Aga sel juhul oligi ta nende valimiste kõige suurem part.

Õnnelikud

Kes olid neil valimistel õnnelikud? Vilja Savisaar, varjamatult. Kristiina Ojuland, täitsa siiralt. Oviir ja Kelam vast ohkasid kergendatult - nemad on juba profid. Nende üleolekut oli muide selgelt märgata ka kampaaniadebattides.

Ma ei tea, kas sotsid saavad nn kokkukraabitud häältega täit õnne tunda. Pigem otsiksin nende varjujäämise põhjusi majandusolukorrast. Ka kriisis Euroopa ei hääletanud ju väga innukalt vasakpoolsete poolt, mõneti üllatavalt. Eestis on sotside „poolsus" kogu aeg  kahtlane. Nii et seda enam

valija neid ei tunne - ei olnud ju Ilves vasakpoolne, ei ole ka Padar.

 Üks tubli noor neiu läks elus esimest korda valima ja tema isa andis talle kaasa hoiatuse: ega sa ometi Savisaare poolt  hääleta?! Tüdruk vastas: „Ma olen õnnelik, et sa oled mulle pärandanud riigi, kus iga inimene võib hääletada selle poolt, keda tahab."

See tüdruk, tõsi, ei hääletanudki Savisaare poolt. Sest just suletud nimekiri andis talle võimaluse kohe esimestel valimistel hääletada maailmavaate poolt. Ja ta tegi euroopaliku valiku.

Olen sunnitud viitama paar nädalat tagasi Kesknädalas ilmunud Enno Seliranna loole „Milline on Teie arvates tõeline olukord Eesti riigis?", kus ta lühidalt ütleb, et noored võidavad. Praegu mõtlen pigem Jüri Ratasele, sest tema ju oligi see Keskerakonna kolmas... Ehk ta oli ka hetk õnnelik? Kuid see oli vale hetk. Ratase asemel valisid eestlased Tarandi.

URMI REINDE

urmi@kesknadal.ee

Jaga |