Tsipko: Venemaad pole vaja karta

Filosoofiaprofessor Aleksandr Tsipko sündis 1941. aastal Odessas. Kuigi elab Moskvas juba 1960. aastate algusest, on tal kõnes veel tunda Odessa aktsenti. 1968. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna. 1965. aastast töötas Komsomolskaja Pravda toimetuses ja mõned aastad hiljem ÜLKNÜ Keskkomitees. 1972. aastast praeguseni on ametis Venemaa Teaduste Akadeemia rahvusvaheliste majanduslike ja poliitiliste uuringute instituudis. Külalisprofessorina on pidanud loenguid Poolas, Hiinas, Jaapanis ja USA-s. Üheteistkümne raamatu ja rohkem kui 200 teadus- ja publitsistikaartikli autor. Tema raamatuid on välja antud USA-s, Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal, Jaapanis ja Hiinas.

Aleksandr Tsipko on populaarsete tele- ja raadioprogrammide alaline külaline.

Antikommunist?

Tsipko ei taha, et teda positsioneeritaks kui antikommunisti. Ta kinnitas, et pole mingi antikommunist, vaid lihtsalt mõtlev inimene ja et juba 1960. aastate algul, kui ta ülikoolis õppis, rääkisid ja kirjutasid filosoofiateaduskonna õppejõud Nõukogude Liidu ideoloogia utopistlikkusest. Tsipko sõnul on antikommunisti kuulsus talle külge jäänud eelkõige 1988. aastal ajakirjas Nauka i Žizn (Teadus ja Elu) ilmunud artikli tõttu, kus ta kritiseeris nõukogude korda ja kirjutas reformide vajalikkusest.

„Asi pole selles, kas inimene on antikommunist või mitte; asi on selles, kas tal mõistust jätkub või ei," võttis Tsipko teema kokku.

Ta kinnitas veel, et Moskva intelligents, eelkõige aga kompartei juhtkond, olla juba 1980. aastal, pärast Poola sündmusi seoses  Solidarnosc'iga, hakanud plaanima Nõukogude Liidu lagundamist ja selles suunas ka töötama; 1991.aastal viis Jeltsin kõik selle loomuliku lõpuni. (Siinkirjutajal on siiski küllalt raske uskuda, et NLKP Keskkomitee liikmed juba 1980. aastal niivõrd uutmismeelsed olid. Aga kes teab?)

Elu „visuaalses skisofreenias"

Tsipko kinnitas samuti, et tänasel Venemaal elatakse omamoodi „visuaalses skisofreenias" - eelkõige sümboolikas peab valitsema järjekindlus. Ta nimetas sellist elu, kus majanduslikult elatakse kapitalismi tingimustes ja sotsiaalselt üritatakse ikka veel sotsialismis viibida, mingisuguseks psühhopaatiaks. Eelkõige paistvat see välja sümboolikas, kus siiani on kohati säilinud vana nõukogude sümblipärand - kasvõi punased viisnurgad Kremli tornidel.

Tsipko sõnul olevat tänase Venemaa õnnetus see, et puuduvad konkreetsed vaimsed, ajaloolised ja riiklikud väärtused. Teatud ringkondades nüüd püütakse Venemaad määratleda kui venelaste riiki, aga samas olevat see võimatu, sest Venemaal elab üle 160 rahvuse, suur osa neist oma põlisterritooriumidel, ja kuigi Venemaa rahvaarvus on pea 80 protsenti venelasi, kukuks enamik rahvussubjekte, sh Kaukaasia, Tatarstan jt kohe föderatsioonist välja.

(Allakirjutanu meelest on samasugune paradoksaalne olukord kujunenud näiteks Eestis, kus 20 aastat on järjekindlalt väidetud, et Eesti on eestlaste rahvusriik, kuigi põliselanikke on Eestis vaid natuke üle 70 protsendi.)

Vedurita rong

Kuna Tsipko rääkis kohtumisel sellest, et NSV Liit lagunes eelkõige tänu sellele, et iga liiduvabariigi juhtkond tahtis olla iseseisev riigivõim, mitte aga kõigest provintsivõim, alustasingi järgmisel päeval  meie eravestlust sama teemaga.

Esitasin kõigepealt oma nägemuse Nõukogude Liidust ja selle lagunemisest: oli üks vedur, mille külge oli haagitud 15 vagunit - 15 suuremat või väiksemat liiduvabariiki. 1980-ndate lõpus hakkas vagunites istuvale seltskonnale tunduma, et sõit ei ole piisavalt kiire ega kulge õiges suunas, või ei toimu seda üldse. Üldiselt soovisid vagunid oma teed minna. Nad haagitigi 1990-ndate esimestel aastatel lahti, igaüks tõugati oma teele ning neile tundus, et neist on saanud iseseisvad rongid. Samas - tõuka kui kõvasti tahes, ilma vedurita edasiminekut ikkagi ei toimu.

Uurisin filosoofiadoktorilt, mida ta sellisest interpreteeringust arvab ja kust peaksid need „vagunid" ikkagi liikumiseks jõudu saama?

Tsipko vastas, et tõeline omariikluse kogemus oli olemas vaid Venemaal, mille kui rahvusriigi ajalugu ulatub mitmesaja aasta taha. Samas oli teiste liiduvabariikide rahvusriiklik kogemus kas praktiliselt olematu või siis paarikümneaastane (nt Balti riikidel). Järelikult võib öelda, et vaid Venemaal oli olemas vähemalt vedur. Kas töötav või mitte, see on juba iseküsimus.

Vene hädaoht

Tsipko sõnul tähendab NSV Liidust välja kasvanud riikide jaoks iseseisvus just iseseisvust venelaste, vene võimu alt. Oma iseseisvust ollakse suurima heameelega nõus ära andma kellele tahes, ainult et ei oleks venelasi - selline käitumine on aga tihti täielikult vastupidine tsiviliseeritud maailma loogikale.

Ta kinnitas, et venelaste poolt ei ole Balti riikidel küll mingit ohtu oodata, kuna just Venemaa ja venelased olid need, kes NSV Liidu ära hävitasid, tehes seda Tsipko meelest seepärast, et olid tüdinud vedimast koormat nimega Nõukogude Liit. Tsipko rõhutas mitu korda, et kuna ka praegune Venemaa keskvõim, Putini ja Medvedevi isikus, on selgesõnaliselt hukka mõistnud stalinismi kui totalitaarse ja inimvaenuliku süsteemi, pole Venemaa poolt küll mingit ohtu karta. Üldse olevat aga jutud Venemaa impeeriumimeelsusest, revanšismist  ja ka kollektivismist lihtsalt müüdid.

Tuletasin vestluskaaslasele meelde Zjuganovi (Venemaa Kommunistlik Partei) ja Žirinovski (Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei) retoorikat, mis on sihitud Balti riikide vastu, ning eriti kommunistide ja Zjuganovi nõukogude-nostalgiat. Tsipko naeratas seepeale oma sümpaatset naeratust ning kinnitas, et nii üks kui ka teine ei ole mitte mingil juhul vene rahva meelsuse näitajad. Et Žirinovski on lihtsalt kloun, kelle taga ei ole mitte mingit jõudu. NSV Liidu tagaigatsejaid on aga uuringute kohaselt 5-6 protsenti; sedagi sõnades, sest reaalselt polevat seda impeeriumi kellelegi vaja.

Küsisin: kust siis ikkagi see Venemaa-hirm tuleneb? Tsipko  vastas, et eelkõige on lääneriikidesse kommunismihirm jäänud 1940.-1950. aastatest, mil Läänes tõesti tekkis reaalne kommunismioht - kommunistlikud parteid olid pärast Teist maailmasõda väga populaarsed Prantsusmaal, Itaalias ja paljudes teistes riikides. Loomulikult aitas NSV Liit neid rahvuslikke parteisid nii kuidas sai, kasutades samas kohutavalt andetut propagandat sellest, kuidas kommunistlik maailmarevolutsioon lõpuks ometi maailmas võidab ja kapitalistidelt võetakse töörahvalt röövitud vara ära ning jagatakse kõigi vahel. See hirmutaski Lääne inimesed väga pikkadeks aastateks ära, tõi endaga kaasa külma sõja ja kõik, mis sellega koos käis. Tsipko sõnul poleks sotsialism  neis riikides loomulikult kunagi olnud sellise näoga kui NSV Liidus. Euroopas on initsiatiiv alati kulgenud alt üles, mitte nagu NSV Liidus, kus juhised tulid ainult ülalt, igasugune  initsiatiiv altpoolt aga oli karmilt karistatav.

Veel kinnitas ta, et ajalooliselt on vene rahvasse Läänes ebaõiglaselt ja pealiskaudselt suhtutud. Tsipko ütles, et Lääs, eriti Ameerika, ei taha Venemaad tundma õppida ega austada. Samas tegevat selline üleolev ja pealiskaudne suhtumine kahju just Läänele ja Ameerikale endale. Venemaast on loodud mingi monstrumi võrdkuju, mis ei lase riikidel tekkida normaalseid majanduslikke ja poliitilisi suhteid.

Inimlik kapitalism

Tundsin huvi: kas härra Tsipko on kapitalistliku majandusmudeli veendunud pooldaja või on tema arvates võimalikud ka mingid teised variandid?

Tsipko oli surmkindel, et elujõuline on ainult majandusmudel, mis on üles ehitatud eraomandile ning kasumisaamisele - kõik lihtsalt peab olema mõistlik, turg teeb oma töö, aga riik peab seda omalt poolt teatud määral juhtima ja hoolitsema sotsiaalselt vähekindlustatud inimeste eest. Samas leiab ta, et inimese paneb reaalselt tööle vaid see, kui tal on võimalik tööst kasu saada. Kõik jutud ühiskonnast, kus puudub omand ning kõik annavad endast maksimumi mingi ühise õnne heaks, on Tsipko meelest puhas lollus ja utoopia.

Ütlesin, et ideaalis pidi inimese teadvus saavutama taseme, kus ta tõepoolest soovib endast teiste heaolu nimel maksimumi anda, ja küsisin, kuidas Tsipko inimese teadvuse arengut hindab.

Tsipko vastas, et inimese teadvus pole viimase paari tuhande aasta jooksul mitte  arenenud, vaid on lausa katastroofiliselt mandunud. Ta väitis, et mida rohkem areneb tehnokraatia, seda pealiskaudsemaks ja primitiivsemaks muutub inimese sisemus - kui soovite, hing. Seepärast paneb Tsipko suuri lootusi vaimulikele, kes vastavalt oma usutunnistusele püüavad siiski inimestes headust kultiveerida.

Küsisin Tsipkolt; kas talle ei tundu, et eraomandile ja kasule suunatud maailmakord on jõudnud oma eksistentsi kõige totaalsemasse kriisi, kust väljapääsu ei paista - kui optimistlikud ka poleks analüütikud?

Sellele vastas ta, et kriise läheb päris kindlasti vaja. Et inimesel on tarvis teatud aja tagant haige olla - siis vabanevat organism aja jooksul kogunenud reostusest. Samas tunnistas vanahärra, et totaalsele tarbimisele üles ehitatud ühiskond on olemuselt loomulikult samuti tupiktee, kuigi praegu polevat põhjust eriti midagi põdeda, - on ju Hiina, India, Ladina-Ameerika ja lõpuks ka Aafrika turud veel üleskündmata uudismaa. Kui aga ka seal tarbimine lõpeb, siis kukub terve maailm nähtavasti kokku. Tsipko lisas kavalalt naeratades, et tema loodetavasti seda ei nägevat.

Tõrksate taltsutamised

Tahtsin teada, mida Tsipko kui politoloog arvab Moskva linnapea Lužkovi tagandamisest. Ta vastas, et see küsimus polegi nii ühemõtteline, kui esmapilgul paistab. Vähe sellest - Lužkov polevat mitte lihtsalt üks uue Venemaa võtmeisikuid ja isegi omamoodi sümboleid, vaid on ka riigi keskse partei Ühtne Venemaa juhatuse liige ning üks asutajaliikmeid. Tsipko on veendunud, et Lužkov tulnuks tagandada, kuna tema viimaste aastate teod ja käitumine olid tõepoolest igasugustest piiridest välja läinud, kuid teda poleks tohtinud materdama hakata. Tsipko arvates langeb sellest inimeste usaldus Ühtse Venemaa ja üldse kogu võimuladviku vastu.

Uurisin, kuidas ta hindab oktoobri algul puhkenud Valgevene presidendi Lukašenka ja Venemaa presidendi Medvedevi vahelist sõnasõda.

Tsipko vastas, et Valgevene on tõepoolest Venemaa jaoks küllalt valus teema. Lukašenka on ebakindel, isepäine ja tänaseks nähtavasti juba natukene segi läinud, - n-ö monarh, kes oma lubadusi ja kohustusi ei täida ning aeg-ajalt veel ka sõna võtab. Samas, ütles Tsipko, on Valgevenel ja Venemaal ühtne õhutõrjesüsteem, ning et Lukašenka ainus Valgevene venemeelne liider. Kui Lukašenka ära kaoks, võtaks Lääs Valgevene kohe oma leivale, s.t Valgevene kaasataks kiirkorras Euroopa Liitu ja NATO-sse.  Valgevene olevat väga Leedu- ja Poola-meelne.

Omalt poolt tahaks lisada, et vähemalt selles nagu oleks Valgevene ülimalt Euroopa-meelne ning Lääs valmis Valgevenet kiirkorras Euroopa Liitu ning teistesse blokkidesse integreerima, mina küll, pehmelt öelda, kahtlen. Olen küllalt tihti Valgevenes viibinud ning mul on seal üsna palju tuttavaid. Pean tunnistama, et minule ei ole küll valgevenelaste „koletut läänemeelsust" silma hakanud. Pealegi, kui lähtuda Tsipko enda teooriast, pole Valgevene riigina eriti elujõuline, sest rahvusriigi-kogemust on tal vaid mõni päev. Ülejäänud aeg on ülimalt tihedasti koos elatud just nimelt Venemaaga ning seepärast Valgevene rahvas just eriti ei kipugi neile suhetele kriipsu peale tõmbama.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |