Mis kasu on usust?

GWYNNE DYER,      04. aprill 2007


Hiljuti avaldati Suurbritannias arvamusuuring, mille järgi 82% küsitletuist oli öelnud, et nende arvates toob religioon rohkem kahju kui kasu. Tunnistan, et minu esimene reageering sellele oli: enesetaputerroristid tekitavad religioonile halba mainet. Postkristianistlikus Suurbritannias peab ainult 33% inimestest end „religiooniga seotud isikuks". Ja kui sellestki kolmandikust lahutada hilisimmigrandid – Poola katoliiklased, Lääne-India protestandid, Pakistani moslemid ja India hindud – saaks usklike hulk veelgi väiksem.

Kas selline ongi siis nüüd brittide reaktsioon? USA-s, kus 85% inimestest peab end usklikuks, oleks vastus kindlasti teistsugune; nii nagu ka Iraanis või Mehhikos. Kuid siis meenus mulle mõne aasta eest ühes religiooni- ja ühiskonnaajakirjas ilmunud artikkel pealkirjaga „Ühiskonna tervise korrelatsioon rahva religioossuse ja sekulaarsusega õitsvates demokraatiates". Selles käsitles Gregory Paul laialtlevinud veendumust, et religioon muudab inimesed paremaks.

Kui see oleks tõsi, peaks USA olema maine paradiis, samas kui Suurbritannias valitseks kuritegevus, seksuaalne väärkäitumine jne. Olles uurinud 18 arenenud riigi andmeid, tuvastas Paul, et asi on hoopis vastupidi: „Üldiselt korrelleerub suurem Loojasse uskumine ja palvetamine isikuvastase vägivalla, alaealiste kuritegevuse ja noorte surmadega, suguhaiguste, teismeliste raseduse ja abortide suurema levikuga, samas kui mitte ükski tugevasti ilmalik ja evolutsioonimeelne demokraatia nende probleemidega enamal määral kokku ei puutu."

Väga põnev! Kui tõele au anda, siis polnud 18 uuritud riigist ainult üks (Jaapan) kristlik ega postkristianistlik. Võib-olla näitab see uuring, et erinevate sotsiaalsete pahede tase on vastastikuses seoses ainult ristiusu tugevusega. Meil pole ka mingit võimalust seda kontrollida, sest peale Ida-Aasia riikide pole ühelgi mittekristlikul maal usklike osakaal langenud alla 60–70 protsendi.

Meil pole ka võimalik teada saada, kas teised religioonid puutuvad usu samasuguse nõrgenemisega kokku sedamööda, kuidas rahvad saavad rikkamaks, linnastuvad ja omandavad paremat haridust. Isegi juhul, kui USA, mille rahvast peetakse kristlikuks, ei järgi seda rada. Kuid küsimus pole asjaolus, kas religiooni õitseng jätkub, vaid selles, kas usk parandab inimeste käitumist. Uurimisandmestik kinnitab, et nii see pole.

Isegi USA äärmiselt usklikus, evolutsiooni eitavas Lõunas ja Kesk-Läänes esineb tunduvalt rohkem isikuvastast vägivalda, suguhaigusi, noorte rasedust ja abieludega seotud probleeme kui kirdeosariikides, kus ühiskondlikud olud, sekulariseerumine ja evolutsiooni tunnistamine vastavad euroopalikeks peetavatele normidele, nentis Paul. Uuritud 18 riigist kõige religioossemaks osutunud USA on paraku esikohal teismeliste raseduse ning gonorröa ja süüfilise leviku poolest.

Mida sellest kõigest järeldada? Ma pole kunagi arvanud, et religioon kuidagi parandaks inimeste käitumist, kuid, vaatamata aeg-ajalt juhtunud pogrommidele ja ususõdadele, ei arvanud ma ka, et usk võiks inimeste käitumist halvemaks muuta. Kuid teatud tõde võib peituda seigas, et mida usklikum on riik, seda vähem kulutatakse seal sotsiaalvaldkonnale, ilmselt eeldades, et küll Jumal avitab.

Riikide heaolu tagavate tulude jaotumise ning rahva religioossuse vahel on väga tugev seos. Samamoodi on tugevasti seotud kõrged sotsiaalkulutused ja ühtlased heaolunäitajad. Mis on ka loomulik, sest kõik hädad, mida Paul oma uurimuses mõõtis, alates mõrvadest ja väikelaste suremusest kuni teismeliste raseduseni, ohustavad ju tunduvalt rohkem vaeseid kui rikkaid inimesi.

Muidugi ei tähenda see, et usklikud kalduksid sagedamini kurja tegema – tõepoolest on ju nende hulgas ilmselt rohkem niisuguseid, kel on suundumust osaleda heategevuses. Aga võib-olla ongi asi selles, et, rääkides üksikinimeste elu parandamisest, ei mõtle usklikud tervele suurele riigi poolt juhitavale süsteemile. Ja sel juhul langebki suur osa inimesi läbi sõela. Samal ajal kui üksikutena siin taeva all elavad uskmatud ühendavad oma jõud ja toetavad üksteist suurte sotsiaalkulutuste abil, sest nad ei looda, et keegi teeks seda nende eest.

Võimalik, et sel on ka mingi hoopis muu põhjus, kuid arvud ei valeta: mida religioossem on riik, seda halvemini käituvad inimesed oma eraelus. Tänu jumalale, et veel pole läbi viinud uuringut, mis mõõdaks seoseid usutugevuse ja sõjapidamise vahel.

KESKMÕTE:
Rääkides üksikinimeste elu parandamisest, ei mõtle usklikud riiklikult juhitavale sotsiaalsüsteemile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)