Võimule tõusid need, keda loomeliitude pleenumil polnud

Täna näeme, et ahned ja kavalad reformierakondlased ning ahned ja piiratud IRL-liitlased on rahvale ja neilesamadele loomeliitlastele koti sügavalt pähe tõmmanud. Kui Eesti tahab veel kusagile jõuda, peaks ta tuginema loomeliitude pleenumi põhimõtetele. Kas on ikka saavutatud edu suurte probleemide ületamisel - demograafiline allakäik, vaesus, usaldus oma riigi vastu? Kas meie noored oma oma riigi üle uhked, töötades Austraalia lambafarmides?

Valdav osa vabanemispüüdlustes osalenud Eesti rahvast jäeti lambaks. Seda tõestab parimini see, kuidas need isamaalised jõud, keda demokraatlikult valiti, korraldasid nn tagastamise sellise seaduse alusel, et kogu meie ühiskond on mitmeks põlveks isekeskis tülis ja NSV Liidu poolt tehtud ülekohtu maksid kinni täiesti süütud inimesed, nii et vend ei tunne venda. Mis andestust, mõistmist või tuleviku-usku saab siin loota?

See, mis praegu toimumas, on varjatud kodusõda, eliidi võitlus võimu nimel oma rahva vastu. Egas muidu poleks Eesti Energia hinnarallit ja eurotoetustest parasiteerivat pseudomajandust. Egas muidu poleks turu asemel kartellid ja riigimonopolid. Egas muidu kodanikelt sada nahka tõmmataks, nii et liha kontidele ei jää. Egas muidu joonistata omale ja bandeliikmetele hiigelpalkasid vaikimise ja truuduse eest. Egas muidu käi haiglane vaenlaseotsimine mõtlevate inimeste seast, justnagu kompartei poliitosakonnad oleks rahvavaenlase otsingul lahti lastud, sm Ristlaanega (meediapuudlitega) eesotsas. Isegi Andrus Veerpalule ei halastatud.

Kuid põhiküsimuseks jääb, kuidas on tekkinud illusioon, et mingi kamp omaaegseid NLKP karjeriste ja Eestit meie konkurentriikidele odavmüüki pannud pseudoisamaalasi suudab üldse midagi saavutada. Neid teemasid paraku eile-üleeile Toompea saalis targu ei puudutatud.

Jaga |