Vanus? See ei näita ju vanadust!

TOIVO TOOTSEN,      16. veebruar 2005


On äärmiselt hingekosutav ja tujutõstev, et vähemalt vaimselt võime kõik jääda igavesti nooreks.

Ma ei mäleta aega, millal ma poisikesepõlvest välja kasvasin. Täpsemalt öeldes – mul on tunne, et seda polegi juhtunud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tunnen – meie tundemaailm ei vanane kaugeltki nii kiiresti nagu füüsiline kest. Kummaline küll, aga kuuekümneaastane mees tunneb ennast kolme-neljakümnesena. Väline pilt ja füüsilised võimed seda muidugi ei kinnita … Huvitav, kas minuvanused naised tunnevad ennast sisimas ka veel noorikutena? Küllap vist. Ameeriklannad on siin kõige veenvam näide – just nemad teevad kõige rohkem pingutusi, et ka füüsiline välimus tolle noorena püsiva vaimuga kokku viia.
Millal on inimene vana? Mis temas vananeb? Kas vanus – elatud aastad – määrab vanaduse?
Ma olen paar aastat üle kuuekümne ja iga rakuke minus protesteerib tunnistamast ennast vanaks. Ometi on selge, et minust ainult paarkümmend aastat nooremad peavad mind juba vanameheks.

Välimus ja väljendusoskus

Mille järgi hinnatakse kellegi vanust? Enamasti välimuse järgi. "Ta näeb nii noor välja!" "Ta näeb välja nagu vanaeit!" "Välimuse järgi ei annaks talle kolmekümmetki!" – nii ju öeldakse.
Noodsamad ameeriklannad on sellest ammu aru saanud, välimuse kohendamine on neil rutiinne tegevus, ilukirurgi juures käiakse nagu hambaarstigi juures – regulaarselt.
Hoolitsetud, elegantselt riietuv härrasmees näeb paar-kolmkümmend aastat noorem välja kui sama vana paadialune.
Küpses eas inimene reageerib teisiti kui teismeline või vanur. Eri vanuses inimestel on ka erisugune rääkimismaneer. Teismeline räägib tõtlikult, ennast tõestades, energiliselt ja emotsionaalselt. Temast on vahel raske arugi saada, sest ta mõttelend on tihti kiirem kui kõnemehhanism; sageli jääb tal mõni sõna või terve mõttekäik vahele, suulises väljenduses hüppab ta sellest üle.
Vanemas eas tuleb kõnesse väljapeetus, soov ennast selgelt väljendada. Küpses eas inimene on kogenud, et just suuline kõne jätab mulje inimese vaimsest pagasist. Ega Peeter Esimene asjata sundinud bojaare ilma valmiskirjutatud tekstita rääkima: "Et rumalus välja paistaks!" olevat ta öelnud.
Oleme ju ka ise inimese tarkuse-lolluse üle langetanud otsuse tema kõnelemise järgi. Kes ei suuda ennast selgelt ja täpselt väljendada, tundub meile vaimselt vähearenenuna. Küllap sellepärast peeti (ja tihti peetakse ka praegu) kõnehäirega inimest napakaks või idioodiks. Sageli on nende vaimne pagas ja mõttemaailm keskmisest rikkam, aga neil puudub vahend seda rikkust väljendada. Tänapäeva tehnoloogia teeb selle võimalikuks, ja hämmastusega tõdeme nüüd, et mõnigi napakaks peetu on geenius!
Siia hulka tuleb arvata ka võõrkeelne väljendusoskus. Miks peeti vanadel aegadel välismaalasi ohmudeks? Aga sellepärast, et nad ei suutnud ennast arusaadavaks teha. Kui meie vestluskaaslane ei valda meile mõistetavat keelt piisavalt hästi, jätab see mulje tema kasinatest vaimsetest võimetest.
Niisiis on väljendusvõime üks parameetreid, mille järgi hinnatakse ka vanust. Raugaeas on inimese suuline väljendusvõime juba mõnevõrra häiritud, see annab õiguse ütelda: "Vanaätt, mis sa kobised!"
Kui rauk rääkimise asemel oleks oma jutu kirja pannud, oleks teksti järgi ilmselt raske olnud tema vanust hinnata.

Loovus – see on noorus

Tunnistagem: inimese looming on see, millel pole küljes kuigi kindlat ja usaldusväärset vanuse märki.
Näidake võhikule mõne suure kunstniku pilte tema erinevaist loominguperioodidest – kas vaataja oskaks ära arvata nende looja vanuse ühe või teise pildi loomise ajal? Kas me oskame kirjaniku vanust määrata tema kirjapandu järgi? Kas kaheksakümneaastase poeedi armastusluule pole vahel sama särav nagu kahekümnese oma? Aga helilooming? Usun, siin võib täheldada sama.
Nii ma olengi jõudnud selle juurde, mida juba alguses väitsin: vanus ei näita vanadust. Vanusega kaasnevad välised muutused, suulise eneseväljendusvõime langus, aga vaimsed võimed ei vähene samas taktis füüsisega.
Loovus on see vedru, mis hoiab inimese noorena, vähemalt nooremana. Kui meil on silme ees ja arvustada ainult looming, jääb looja enda vanus märkamatuks või olematuks.
Kas just selle pärast paljud eakad loojad tõmbuvadki tagasi ja ei taha oma füüsilist isikut eriti meelsasti näidata? Sest loomingu järgi on nad igavesti noored, ainult et see va maine kest mängib vingerpussi! …
Eks ole lohutav, et vähemalt vaimselt on meil võimalik olla igavesti noor.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)