Rahvas vajab spordisangareid

Eesti sportlased on läbi aegade olnud olümpiamängudel väga edukad. Ühtekokku on meie sportlased võitnud olümpiamängudelt 78 medalit. Viimati Inglismaa ajalehe The Guardian tehtud medalitabeli-arvestuses, kus oli võrreldud ka võidetud medaleid läbi ajaloo ühe miljoni elaniku kohta, võitis Eesti põhjanaaber Soome järel teise koha.

 Minu esimesed ähmased mälestused olümpiast ja spordist pärinevad aastast 1992, kui Erika Salumäe tuli teist korda olümpiavõitjaks trekisõidus. Tegemist oli meie taasiseseisvunud riigi esimese tõsiselt suure spordisaavutusega. Hoolimata sellest, et Barcelonas tõmmati sinimustvalge küll tagurpidi lipuvardasse, ei vähendanud see rahva rõõmu. Spordisangarit kanti kodus kätel ning Tallinnas Raekoja platsile tulid tuhanded inimesed oma rõõmu jagama ja sportlast tunnustama.

 Teine tõsiselt suur olümpiaga seotud elamus pärineb Erki Noole olümpiavõidu ajast Sydneys. Vaatasime kogu kooliga õppetundide ajast läbi pisikese teleri, kas Eesti lipp ja meie sportlane tõusevad taas maailma keskpunkti. Tollal ei olnud nutitelefone ega arvuteidki, kus infot saada. Esimeseks ja vahetuks emotsiooniks oli teleripilt ja legendaarse Toomas Uba kommentaar. Mäletan vaid seda, kui Erki Nool 1500 meetri jooksu lõpusirgele saabus, ja oli kindel, et temast saab olümpiavõitja, siis oli tunne nagu oleks isegi millegi suurega hakkama saanud.

 Väike rahvas vajab oma sangareid. Vaid mõned kuud tagasi sai Islandi vabariik tänu oma jalgpalluritest spordisangaritele sellise elamuse osaliseks, mis naelutas peaaegu terve riigi telerite ette. Islandi spordisangarid panid kogu Euroopa ja enamiku muust maailmastki rääkima sellest väikesest riigist. Spordisangarid ei tooda au ja kuulsust vaid endale, nad esindavad ja reklaamivad oma riiki. Medalid olümpiamängudelt ja suured tulemused spordis on ühele pisikesele riigile suurem reklaam, kui kogu nn brändindus oma võtetega suudab pakkuda.

 Tulemuste taga spordis on suur töö. Paraku jääb Eesti sportlaste puhul mulje, et enamiku puhul on tegemist lihtsalt suurte talentidega, kes on oma töö ja vaevaga välja võidelnud koha spordipäikese all. Meil puudub ühtne spordipoliitika, mis toetaks sportlast raskel hetkel majanduslikult ja lubaks tal keskenduda vaid parimale. Sport vajab raha ja läbimõeldud süsteemi ning väljaarendatud sporditaristut. Spordile antud raha tuleb käsitada laiemalt. Tugevad tulemused reklaamivad riiki, annavad noortele eeskuju ning kingivad inimestele palju positiivseid emotsioone. Loodame, et selles valdkonnas suudavad riik ja EOK rohkem panustada.

 Rahva ootused oma sportlaste ees on suured ning usun, et needki olümpiamängud ei jäta meid sangariteta. Eesti ja eestlased vajavad, et Brasiiliast tuleks meie halli argipäeva kübekene sädet, närvikõdi ja võidujoovastust. Sport pakub ka pisaraid, kurbust ning meeleheidet. Sport ja spordihetked naelutavad inimesed tänaval nutitelefonidesse, tööruumides arvutite ja kodudes telerite taha.

 KESKMÕTE: Sport suudab rahvaid ühendada, inimesi ja kogukonda liita. Seda on meile kõigile vaja.

TÕNIS MÖLDER, Pirita linnaosavanem

Jaga |