Peame ikka meeles keelehoidjat Helju Valsi

Määratu on olnud Helju Valsi (aastail 1957-1960 Helju Heuer) panus keelehoidu ja -arendusse Eesti Ajakirjanike Liidus. Raske kujutleda, millised võinuksid 1958. aastal alguse saanud EAL-i keele- ja tõlkesektsiooni jäljed kultuuriloos olla, kui osavõturohkete avalike keelekoosolekute juhatuselaua taga poleks esimees Henno Meriste kõrval olnud aseesimees Helju Vals, allaandmatu ja terase mõtlemisega otse- ja kaudeütleja. Valsiga võidi nõustuda või mitte nõus olla, kuid kedagi ei jätnud ta eales ükskõikseks, ikka sundides juurdlema, kaaluma, hindama, otsustama.

Viimases elujärgus oli EAL-i auliige Helju Vals asendamatuks innustajaks praegusele EAL-i keeletoimkonnale.

Keelenaine Helju Vals nõudis ajakirjanikelt õigel keelerajal kulgemist. Ta oli väljakutsuvalt eriline - mitte kuiv grammatik, vaid rabavalt särav stilist. Innukat keele-eestluse hoidjat ja edendajat tunti ja tunnustati ka väljaspool keeleinimeste ringi. Jätkus ametlikkegi tunnustusi: Eesti Ajakirjanike Liidu kauni keele auhind (1997), Wiedemanni keeleauhind (2003), Valgetähe III klassi teenetemärk (2005). Oma kodulinna aukodanikuks sai ta 2006. aastal.

Igikestvas heitluses värdnimede ja värdsõnade vastu, kirjaliku ja väljaöeldud mõtte selguse ja värskuse eest on keeleteadlikud ja -tundlikud kaaskodanikud kuni viimase ajani oodanud abi ja tuge Helju Valsilt, tema sõnavõtte leheveergudel. Mõnikord paisus  tema peale lootmine koguni avalikeks otsesteks appihüüeteks: „Helju Vals, tulge ja aidake!"

Lahkunu keelehoiukirjutised aidaku kaitsta seda, mille kohta ta oma viimses kogumikus „Ei päevagi kirjareata" (Tartu 2010) on öelnud: „Keel on olemise koda. Mis me oleksime ilma selle kojata? Kodutud! Tuulte tallata, saatuse tõugata."

TIIT MAKSIM, Eesti Ajakirjanike Liidu keeletoimkonna juhataja

Jaga |