Põhieesmärk ei peaks olema karistamine

ENSV-s algasid vallandamised kohe, kui Juri Andropov oli 1982. a Moskvas võimule tulnud. Depressiooni langenud ja töötuks jäänud inimesed hakkasid pidevalt helistama kõrgetele ametiisikutele, segades nende tööd. Ma ei tea ühtegi juhtumit, kus selle eest oleks kedagi karistatud. Pidevatel helistajatel lülitati telefon välja. Kui selline mees oli teiseks päevaks rahunenud, lülitati telefon uuesti sisse, ja vabandati telefonirikke pärast.

Nüüd näikse politseid huvitavat üksnes karistamised.

Tegelikult pole seaduserikkumisena serveeritavad juhtumid alati nii üksüheselt võetavad, ja kui politsei eesmärgiks ongi ainult karistamine, kes on siis need, kes kodanikele abi osutavad? Kas abistamine enam politseitöö funktsioonidesse ei kuulugi?

Sõna „häirekeskus" ise ütleb, et reageeritakse häiretele. Arvan, et reageering tähendab abi osutamist abi vajajale. Ma ei tunne häirekeskuse sisekorraeeskirju, kuid eeldan, et kodanikele abi osutamine ongi nende töötajate kohustus ja põhiülesanne.

Kui üksinda koju jäänud sügava nägemispuudega, kolm infarkti läbi põdenud ja sügavasse depressiooni langenud kodanik ei näe Eluliini telefoni valida, loodab ta abile mujalt. Nii valibki ta kergestivalitava 110. Sealt küsitakse ainult seda, kas elu on ohus. Saades eitava vastuse, kõne katkeb, ja rohkem enam ei kuulata, vaid kohe, kui tema hääl ära tuntakse, side katkestatakse uuesti. Nii hakkab see aina korduma, kuna abivajaja ärritub sellisest "abiandmisest" veelgi - kuniks kohale sõidab politsei ja tahab abivajaja kodust ära arestikambrisse viia! Tule taevas appi! Mis politsei see on?

Kiirabi keelas kodanikku kodust ära viia, sest vastasel juhul poleks sta kunagi enam abi vajanud. Kui inimene on raske südamehaige ja tarvitab mitu korda päevas kaheksat ravimit ja suudab liikuda ainult saatjaga, siis nii lihtsalt tulla ja kodust ära viia - see on enam kui seaduserikkumine. Kas häirekeskusele tekitab suuri raskusi abivajaja ära kuulata ja ühendada ta soovitava abitelefoniga?

Kahjuks rikub politsei seadusi kodanike vastu ja kunagi ei vastuta oma tegude eest. Need viimase aja hullunud meeste mahalaskmised on nagu halvad unenäod ega unune nii kergesti. Oma pikaajalise tööpraktika jooksul õiguskaitseorganites ei tea ma mitte ühtegi juhtumit, kus miilitsatöötaja oleks inimese maha lasknud.

Lääne kultuur on meie politseinike töö raskemaks muutnud, kuid see ei õigusta neid ohvreid, mis minu arvates tuleb lugeda politsei enda praagiks.

JAAK LAIDLA, Harjumaa

Jaga |