Kopenhaageni kliimakonverents nurjumas

Dyeri sõnul on ka Hiina huvitatud kahe suurriigi vahelise leppe sõlmimisest. Hiina poliitiline juhtkond tunneb hirmu võimalike kliimamuutuste ees, sest nendest tulenevad tagajärjed tabavad Hiinat enne ja märksa tugevamalt kui paljusid teisi riike. Ühtlasi võivad kliimamuutuste mõjud Hiinas põhjustada poliitilist ebastabiilsust. Kokkuleppe sõlmimiseks tulnuks USA-l Hiinale tõestada oma valmisolekut vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Ja leping olekski sõlmitud.

Dyeri arvates olnuks see märkimisväärne sündmus, millega USA oleks lõpuks tunnistanud, et vanad industriaalriigid peavad kasvuhoonegaaside emissiooni vähendama. Just need riigid eesotsas USA-ga ongi praegusi kliimamuutusi põhjustanud, olles järjepidevalt põletanud fossiilkütuseid viimase 200 aasta jooksul, ja seeläbi ka jõukaks saanud.

Obama läks Hiinasse tühjade kätega

„Kiire majanduskasvuga riigid nagu Hiina, India ja Brasiilia on alles hiljuti hakanud atmosfääri paiskama suuri süsinikdioksiidi koguseid ning nendelt riikidelt oodatakse, et nad hoiaksid oma heitkoguste ülempiiri praegusel tasemel või enam-vähem selle lähedal," märgib Dyer.

Kuid areneva majandusega riigid ei soovi oma arengus seisma jääda. Fossiilsete kütuste kasutamise piiramine tähendab, et need riigid peavad vajaminevad energiakogused kätte saama tuule- ja päikeseenergiast ning tuumajõujaamadest. Paraku on need alternatiivid Dyeri sõnul kõik märksa kulukamad kui odaval kivisöel põhinev energiatootmine. Arengumaade  energiatootmise muutused peavad kinni maksma rikkad lääneriigid, kelle  tegevuse tagajärjel ongi kujunenud praegused kliimamuutused.

„Juhul kui Hiina ja USA delegatsioon oleksid läinud Kopenhaagenisse omavahelise kliimakokkuleppega, oleks paljud teisedki riigid sellega ühinenud, kuid nüüd seda paraku ei juhtu," sõnab Dyer.

Lepingu sõlmimise takistajaks osutus USA jaoks vale ajastatus. USA eelmise presidendi George W. Bushi administratsioon vältis kaheksa aastat klimaatikateemade arutelu. Hiina vajas seetõttu enne lepingu sõlmimist täielikku kindlust, et USA siiski asub heitkoguseid vähendama. Obamal ei olnud võimalik Hiinale kindlat garantiid anda, sest USA Kongress ei kavatse tänavu vastu võtta seadust, mis vähendaks USA poolt atmosfääri paisatavaid heitkoguseid. Obama läks Hiinasse sisuliselt tühjade kätega, nendib Dyer.

Kopenhaageni kohtumine tuleks edasi lükata

USA-Hiina lepe olnuks seega raamistikuks laiema rahvusvahelise kliimaleppe sõlmimiseks Kopenhaageni konverentsil. Ilma selle leppeta Taanis mingit läbimurret oodata ei ole. "Kas peaksime seetõttu olema murelikud?" küsib Dyer, vastates: „Kui Kopenhaageni kliimakonverentsi läbikukkumine tähendab permanentset läbikukkumist, siis tuleb tõepoolest olla väga mures."

Probleem on Dyeri hinnangul praegu siiski pigem ajastatuses, mitte aga ühegi riigi halbades kavatsustes. Kuue kuu jooksul suudaks ilmselt Obama veenda Kongressi vastu võtma seadust, mis oluliselt tagaks USA poolt õhku paisatavate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise.

„Kõige mõistlikum oleks Kopenhaageni kohtumine aasta võrra edasi lükata; teiseks võimaluseks oleks teha kõik, et detsembris toimuv konverents ebaõnnestuks," sõnab Dyer. Tema väitel jätaks see võimaluse järgmise aasta või poolteise pärast korraldataval kliimakonverentsil taas sama teema üle vaadata lootuses, et vajalikud eesmärgid saaksid täidetud.

„Ebaadekvaatse kliimaleppe kokkupanemine Kopenhaagenis vaid selleks, et vältida läbikukkumise häbi, oleks sama vea kordamine, mis tehti 1997. aastal, kui nurjunud Kyoto kokkulepe aheldas maailma 15 aastaks sihipäratusse klimaatikapoliitikasse," leiab Dyer.

Kui USA jaoks seisneb probleem tõepoolest vaid ajastatuses (selles Dyer ei kahtle), siis tuleks kliimakonverents lihtsalt edasi lükata.

Refereeris Kesknädala toimetaja Indrek Veiserik

Jaga |