Lapse sünd Eesti Vabariigis

TARMO LAUSING,      31. mai 2006


Neid ridu kirjutades olen ekspressbussiga teel Tartust Tallinna. Minu vastas istub 30ndates aastates lapseootel naisterahvas, kes tundub rahulolev ja õnnelik. Kõrval on aga vanaema kahe lapselapsega, poiss vast kolme- ja tüdruk umbes kuueaastane. Mind ootab kodus äsja seitsmekuuseks saanud Frederik.

Kui minna homsel lastekaitsepäeval tänavale, võib näha hulgaliselt noori vanemaid lastega jalutamas või neid kärutamas. Lisaks vudib ringi palju tulevasi emmesid. Kõik see on ilus ja südantsoojendav. Rõõmu teeb ka viimastel aastatel vähemasti Tallinnas, aga loodetavasti peatselt juba kogu riigis sündide arvu tõus. See ei tähenda veel, et iive oleks positiivne, kuid areng sinnapoole on olemas.
Tunnustatud demograafi Kalev Katuse hinnangul on praegune beebibuum tingitud seni lapsesaamist edasi lükanud naiste jõudmisest 30ndatesse eluaastatesse, mil arvatakse olevat viimane parim aeg esmasünnituseks. Vanemapalk on tema hinnangul lisaväärtusena küll oluline, kuid lapse muretsemise otsust raha väljakäimine kaasa ei too. Et rahvaarv ei väheneks, peaks sündima keskmiselt 2,1 last ühe naise kohta. Meil on see arv aga 1,4.

Kuidas siis ikkagi jõuda positiivse iibeni, et eesti rahvas, keel ja kultuur võiksid edasi kesta? Mitmetes lääneriikides aastakümneid tehtud pingutused sündivust tõsta ei ole vilja kandnud. Paistab, et heaoluühiskonnas pole lastesaamine popp. Samas ei osutu olukord sugugi parem olevat ka seal, kus luksus massidesse ei jõua – näiteks Venemaal. Viimastel andmetel väheneb seal rahvaarv iga aastaga lausa poole miljoni võrra. Midagi pole hõisata ka näiteks Saksamaal – sealgi sünnib ühe naise kohta vaid 1,39 last. Kas eurooplane on määratud välja surema?

Rahvasuu räägib, et tung sugu teha lööb inimestel välja ohuolukorras – näiteks sõja ajal, kus elatakse nii teadlikus kui ka alateadlikus otsasaamise hirmus. Tõsi, Euroopas pole juba 60 aastat suuremat sõda olnud. Vahest tuleks siis mängida, et on sõda? Võib-olla aitaksid meid manöövrid ja õppused? Ööhäired ja sireenid, paukpadrunid ja pürotehnika? Ehk peaks muutma rahvastikuministri profiili või viima rahvastikuküsimused hoopis kaitseministri alluvusse? Ei kõla tõsiseltvõetavalt, ütlete. Aga mis parata, kui iive on negatiivne?

Värske isana, kes on just läbi käinud tsükli pereplaneerimisest sünnitusmajani ja lasteaiakoha lukkupanekuni, võin jagada oma muljeid ja tähelepanekuid.
Kõigepealt planeerimisest. Meie poeg sündis vaid mõni nädal pärast oktoobrikuiseid valimisi. Enne valimisi linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti nõunik-abina töötanud ema Ave jäi raseduspuhkusele alles siis, kui sünnituseni oli jäänud 25 päeva. Kuigi ametlikult kodus, osales ta sellele vaatamata valimiskampaanias edasi. Ja tuleb öelda, et ka poiss on saanud väga aktiivse iseloomu.
Sünnitusel osalemine aga purustas kõik mu illusioonid. Seni olin arvanud, et ju see lapse ilmaletoomine ikka kuidagi loomulikult ja inimlikult kulgeb. Sellepärast ma, ausalt öeldes, väga ei pabistanud. Pärast sünni-ime tunnistamist olin aga vapustatud. Ega ole sellest siiani päriselt üle saanud. Tulevastele isadele soovitan enne sünnituspalatisse kaasa minemist harjutada end argisemate situatsioonidega – vereandmisest kuni seatapuni välja, nende katsumuste läbimisel on eeldusi ka sünnitusmajas vastu pidada. Siinkirjutajal õnneks olid mõlemad kogemused olemas. Paljukõneldud nabanööri lõikamine, mis mõnel teadvusekaotuse põhjustab, on ju sünnitusega võrreldes käkitegu.

Pärast lapse sündi oli riigi kohalolekut tunda rohkem kui kunagi varem. Keskhaigla, arstid, ämmaemand, perepalat, sünnitoetus ja muud toetused, pereõde, vaktsineerimised, vanemapalk, registreerumine lasteaias ja lõpuks Euroopa Liidu kodaniku pass – kõik see viis mind veendumusele, et lapse sünniks on meie maal küll head eeldused olemas. Tarvis on vaid kaht inimest, meest ja naist, kes suudavad endid ära toita, ning väike ime võibki saada eluloa.
Soovin enda, abikaasa ja poeg Frederiku poolt kõigile head lastekaitsepäeva!

KESKMÕTE:
Lapse sünniks on meie maal head eeldused olemas. Tarvis on vaid meest ja naist, kes suudavad endid ära toita, ning väike ime võibki saada eluloa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)