Mille nimel on võideldud?

JAAN VAHTRA,      26. september 2007


Kes oli see jobu, kes lasi käibele arvamuse nagu sarnanenuks Tõnismäelt vallandunud „pronksiöö" 1924. aasta 1. detsembri mässuga?

Postimehe majanduslisas nr. 4 korjas sellise flirdi üles ajaloolane Mart Laar, kelle artikli „Eesti pärast pronksiööd" motoks on „Eestit pronksiöö järel tabanud ärkamine meenutab olusid 1924. aastal". Kui ei tunta käimasoleva sajandi olusid, mida arvata siis eelmise sajandi tundmisest?

Aitamaks lahata kokkusobimatute erinevust, piisaks kahest peamisest:

1. 1924. a. 1. detsembri mässu korraldasid – omateada – kommunistid. Paugutati püsse, võeti asutusi üle, üritati – oletatavasti – ennetada 30/40. aastate sündmusi. Aga nn pronksiöö – õigemini küll, öö kaigaste ja kividega – korraldati võimuloleva valitsuse algatusel: koondati pataljonijagu politseinikke, rajati võrgutamiseks (vastaste meelitamiseks) aedu ja püstitati telke... „Andmine" käis kaigastega (ka kummivemmaldega) ja kividega... Surunud „liimileläinud" rahvahulga linna peale laiali laamendama, oligi eesmärk nagu saavutatud...
2. Kui 1924. aastal peeti märuli eesmärgiks pääsu kergemale elule ja paremale palgale, siis „kaikajahi" eesmärgiks tundus olevat kergema elu ja parema palga säilitamine (kindlustamine). Võib-olla ka pisut puudrit ninaotsale ja kelluke rangiroomade külge helisema...

Kui seda viimast peetakse nii sarnaseks, et tasub samastada, siis – jah! Muud sarnasust nagu pole rahva ette tuua. Kuhu jäi Mart Laari märgitud ärkamine, kui välja arvata mõni tuhat esialgset „paadivahetajat"?

Aga kuhu näiteks võivad oma pärjad viia Lihulast kõrvaldatud sambaga seotud leinajad? Sellel monumendil nagu polekski ei ajaloolase ega peaministri pärja väärilisi ohvreid?

Mu enda kõrvalt langes juba esimesel rindeööl kaks kaaslast Viljandimaalt. Kaks koolivenda (neid võis olla rohkemgi) uskusid Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa raadioluulutajate juttu ja jätsid oma elu metsade sügavusse, tuues kaasa pahandusi oma aitajatele-toitjatele. Pole aga juhtunud kuulma, et ükski kaugetest „valge laeva ujutajatest" oleks endale tuhkagi pähe raputanud.

Leida tasakaalu suletud avatuses („ehitame üles oma lootustele järjest rohkem vastava Eesti") – see vajab kõigepealt tõrjutuse likvideerimist ja alles siis saab midagi tasakaalustada. Ehitada riiki rändlindlusele? Muuseas: 1944. aastal siia jäänud kodanikud, rahvusele vaatamata, olid enamuses suuremad Eesti isamaalased, kui mõned siit varbaid väristanud paadipõgenikud, kes hiljem tagasi lendasid, ajatormis säilinud pesadesse.

Riiki, mida ehitatakse vaid oma naba imetlemiseks, võivad taas tabada ettenägematud pahandused.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)