Täna 65 aastat tagasi...

Elasin Põltsamaal, neljalapselises peres. Mina ja mu kaksikvend Paul olime nii sarnased, et emalgi oli mõnikord meie vahel raske vahet teha.

Kohe teise okupatsiooni järel, 1945. a. jaanuaris meie isa arreteeriti. Seda ma ise ei mäleta. Isa kuulus Kaitseliitu ja tal oli oma töö juures seifis isiklik tulirelv. Isale määrati kümme aastat vabaduskaotust ja ta varsti suri vanglas.

Ema oma nelja lapsega oli sunnitud leidma lahenduse, et pere ilma toitjata ellu jääks. Isa oli olnud lihakarni juhataja ja ema kodune lastekasvataja. Noorim õde oli alles aastane. Vanem vend Rein ootas aprillis nelja-aastast sünnipäeva.

Lahkusime oma sünnilinnast Lustiverre, kus mõisahoones oli emale raamatupidaja töökoht ja meid paigutati samasse loodud lasteaeda. Olime kuulutatud rahvavaenlasteks.

Ajad olid ärevad ja rahvas hiirvaikne. Keegi oma arvamusi ja kuuldut ei julgenud edasi rääkida.

Mäletan, et elasime ühes maamajas, kus polnud elektrit, käimla oli õues ja maja kõrval asus saun, kus sai pesemas käia. Vesi tuli kaevust ämbriga tuppa tuua. Kui Rein küsis emalt, et miks me siia elama tulime, hakkas ema alati nutma. Nii saime aru, et see oli toimunud vastu ema tahtmisi.

Hästi on meeles, et meil oli kasuisa, kes kandis rohelist pintsakut ja kel vasemal kuuerevääril oli J-tähega rinnamärk. Meie ei jaganud neist asjadest midagi. Kasuisa juures käisid võõrad mehed ja siis oli suur tuba alati paksu suitsu täis. Ema tuulutas kaua tuba, enne kui meid hiljem sinna minna lubati. Kasuisa oli kirglik suitsumees, kuid ei mäleta ühtegi viinavõtmist.

Meelde on jäänud, kuidas ema kasuisaga arutasid toas omavahel mingitest loomavagunitest Jõgeval, Tapal ja Võhmas. Kasuisa vaatas mingit paberit ja nimetas vagunite arve. Ema käskis selle paberi pliidi alla viia. Meie ei saanud aru, miks ema ei lubanud seda paberit alles hoida. Loomavagunitest pärides kasuisa vihastas ja ei lubanud lastel enne rääkida, kui kana pissib. See oli tema lemmikväljend. Ta ei armastanud lapsi.

Alles hiljem, haridust omandades, mida suuresti avalikult kusagilt ei antud, saime teada, milline ohvrimeelne ja oma lastele elav ema meil oli. Ta oli abiellunud kokkuleppel NKVD-teenistuse töötajaga, et päästa lapsed. Oli Eestis ka häid inimesi igas teenistuses! Kasuisa Elmaril oli teada, et meie nimed olid kantud küüditatavate nimekirja. Ema oli kindel, et meie, lapsed, oma halva söögiisuga ja nõrga tervisega poleks seda Siberi-elu vastu pidanud. Nii otsustatigi abielluda.

Mäletan, et ema alati midagi kartis ja hoiatas Elmarit. Ka käis ema tungivalt peale, et Elmar viiks meid oma vanemate koju. Meile see mõte meeldis, sest seal peeti mesilasi ja alati anti meile mett niipalju kui süüa jõudsime.

See oli kuuskümmend viis aastat tagasi. Istusime neljakesi ühes väikeses tagatoas. Meile toodi neli väikest lusikat ja suur meekauss lauale.

Meeles on, kuidas Elmari ema meie päid silitas ja mitu korda kordas, et me siis vaiksed oleksime, kui keegi võõras majja juhtub tulema. Meile tekitas see põnevust - mingi salapärasus ümbritses meid.

Ema lahutas abielu Elmariga pärast Stalini surma, kui olime elama asunud oma vanaisa ehitatud majja, mis nüüd kuulus kolhoosile.

Seal talus elas meie tädi Helmi koos oma advokaadist Artur Partsiga. Haarangul lasti Arturile automaadivalang selga. Aga Helmile öeldi, et naisi nad ei tapa - need hakkavad Siberis raudteid ehitama. Nii oligi Helmi 1956. a. suveni raudteede ehitusel olnud Siberis. Iga päev naised langetasid metsa ja vedasid raudteele materjali.

Elmar hakkas kolhoosi ehitusbrigaadis jooma ja lastest polnud ta kunagi hoolinud. Lahutus toimus sõbralikult ja ema võttis oma perekonnanime tagasi. Eks see neil oligi olnud rohkem kokkuleppeline abielu, teatud perioodiks.

1992. a. sain kirja, milles olid rehabiliteerimistõendid meile kõigile. Ka isale - postuumselt. Tõenditel oli kirjas, et kuulusid rahvavaenlastena väljasaatmisele, kuid otsust ei pööratud täitmisele.

Meenub veel, et Elmar andis pidevalt metsavendadele infot haarangutest seenel käies. Kord, kui ta neljale metsavennale midagi jutustas, oli seda keegi Reskini-nimeline näinud ja kaevanud „kuhu vaja". Mäletan, et käisime siis üle väljade jalutades kusagil Jõgeva maantee ääres maja juures, kus lehvis punane lipp katusel ja keldriaknad olid trellidega. Algul ei julgenud selle juurde minna, kartsime sõdurivormis pika täägiga püssimeest. Kui olime niimoodi nõutult seisnud, kutsus see mees meid vigases eesti keeles. See hirmutas meid veelgi rohkem ja hakkasime ära minema. Mees jooksis meile järele ja kordas ühte lauset: „Äära kaardab!" Ta viis meid trellidega akna taha. Elmar vaatas sealt naeratades ja ütles, et me seda onu ei kardaks. Et ta ei oska eesti keelt, kuid on hea onu.

Elmar vabanes peale pikaajalist uurimist. Midagi ei suudetud tõestada. Elmar kavaldas nad üle. Ta avaldas, et oli naisega seenel ja neli metsavenda piirasid ta sisse. Temal polnud relva ja üksi oli mõttetu midagi ette võtta. Ta polevat mitte midagi oma tööalasest infost neile rääkinud. Seenelkäimise-jutt päästiski teda.

Uurija oli ette heitnud, et kahtlast varju pidavat heitma ausale julgeolekutöötajale siiski see, et ta abiellus rahvavaenlasega. Usalduse Elmar siiski kaotas, sest teenistusest ta vallandati.

Kõik need sündmused toimusid kuuskümmend viis aastat tagasi ning minu elu alles ootas oma rõõme ja kannatusi.

Ei tunnistanud ka meie taasiseseisvunud riik neid rehabiliteerimistunnistusi. Põhjus on selles, et „endised" asusid endistele kohtadele endiselt represseerimisi teostama. Põhjuseks üksnes see, et valitsusejuhiks sai poisikesemeelne ajaloolane, kes võttis uue riigi ametnike riigiametitesse määramist kergemeelselt ja võhiklikult. Tabu oli endisi spetsialiste tööle võtta, kuid ometi arusaamatu, et strateegilistesse riigiametitesse määrati just endised ebapädevad ametiisikud ja isegi endised represseerijad!

Kõige olulisematest vigadest ei saada tänapäevani aru. Neid riigi tuksikeerajaid meedias aina meenutatakse, kiidetakse ja peetaksegi parimateks tegijateks.

Mina kaotasin Nõukogude armees oma kaksikvenna. Taasiseseisvunud Eesti riigis arstide streigi tõttu kaotasin oma vanema venna ja ise olen mõningate kõrgete riigiametnike kuritegude tõttu sügava puudega invaliid.

Nii ajaratas ringi käib... Sooviksin siiski, et selles ajarattas ei korduks need traagilised sündmused.

JAAK LAIDLA Harjumaalt

Jaga |