Antiikne tarkus: vaja pole sõnu, vaid tegusid

Optimistlikust laulvast revolutsioonist oleme jõudnud masendunud tänapäeva

Optimistlik hõiskamine laulva revolutsiooni ümber on kakskümmend aastat hiljem asendunud pessimismiga ja üleüldise kritiseerimisega. On ka põhjust: oleme igakülgses kriisis, „vanade poliitikute“ diktatuur tungib silmnähtavalt peale, riigi tulevik on küsitav. Küsitavana tundub seegi, kas vabu ja õiglasi üldvalimisi (omavalitsuste valimisi) üldse enam saabki toimuma.

Kõik on Eestis nagu kolmveerand sajandit tagasi.

Järelemõtlejatele on meie krooniliste, ajalooliste hädade (oh, me riigita rahvas!) põhjusedki teada: süüdi oled Sina ise, Eestlane! Vähemalt lähiajaloolisel perioodil. See eestlane süüdistab oma mannetuses aga suurt lähinaabrit, üleilmset majanduskriisi ja ühe vitsaga löödud ahneid valitsejaid. Paljud lisavad ikka veel vitstele soola Keskerakonna nahutamise puhul, ehkki viimane on (on enamasti olnudki) valitsemisest eemal.

Selline see eestlane on – kriitiline riigikodanik ta ei ole, ja pole märke, et ta selleks ka saaks, aga kritiseerija on ta küll. Enda pihta ta kivi ei viska, teise kapsaaeda aga küll. Kõik nad (s.t valitsejad) on ühesugused, s.t sitemast sitemad (korrektselt: pahemast pahemad) – see on tüüpilise eestlase lemmikmaksiim, maailmavaade, poliit- ja valimisprogramm, eneseõigustus ja -lohutus. Selline heitunud inimese vihapalang ja eneseõigustus kõlbab sageli ka haritud ja edukale eestlasele.

Kas nad ikka on kõik ühesugused?

Seda lühinägelikku et mitte öelda rumalat mantrat (tegelikult: jura) olen kuulnud sugulastelt ja tuttavatelt nii sageli, et olen kaotanud lootuse argumenteeritud ja loogilise mõttevahetuse võimalikkusse üldse. Sest eestlane (ja küllap mitte ainult eestlane) otsustab emotsioonide, isikute, näomaskide, soovunelmate põhjal. Ja juba mõne lausevahetuse järel selgub, et ta on n-ö ajakirjandususku, et su vestluskaaslaseks on „elav ajaleht“ või eetriväljund, mida pole võimalik kõigutada. Sellise järjekordse „omaenese tarkusega“ kokkupuutumine masendab, on lausa tervistkahjustav.

Eestlane ei tea midagi parteiprogrammidest, maksupoliitikast, sotsiaal-, tervishoiu- jt poliitikatest. Ja millekski – ta ju teab, et need kõik on ühesugused, Eesti kodaniku jaoks pahad. Tema ei tee vahet, kes on meie praeguse kriisi tegelikud süüdlased (kõik parteid ju, iseäranis aga Keskerakond!). Teda ei huvita, kas tulumaks on ühtlane või astmeline. Teda jätab külmaks, et ühed emad saavad teistest seitse korda enam emapalka. Teda ei eruta, et mingid erakonnad (ei tea, missugused?) jätsid paljud sundüürnikud koduta. Jne. Jne.

Eestlane usub ikka veel, et sõdurikuju teisaldamine Tõnismäelt oli ainuõige ja et praegune valitsuski on ainuõige, sest teist võimalust lihtsalt pole. Ja ta vaat et usub ennemini Jürgen Ligi loba innovatiivse majanduse ehitamisest, selmet näha, mida Tallinn on Keskerakonna eestvõttel juba teinud ja teeb pealinna töötute ja ettevõtete abistamisel. Ja kui mõõtmatult suur on riigi ja „parempoolsete“ võlg „heidetud“ inimeste abistamisel. Ja kui suured oleks riigi võimalused nõrgemaid aidata.

Kas tõesti pole erinevust parteidel ja poliitikutel? Nagu piiblis öeldud: kes nägijad on, need nähku! Või olemegi pimedad?..

Kas Keskerakond müüb Eestit venelastele maha?

Teine kõigutamatu „tõde“, mida usutakse, on selline: Savisaar müüb Eesti maha. See ajakirjanduslik kuvand on nii kõvasti pähe liimitud, et oleks mõne meelest nagu päris oma.

Ometi ei taha meid meie viletsuses keegi, isegi Venemaa mitte. Irvhambad [---] naeravad meie üle, provokaatorid [---] mõnitavad ja võltsivad meie ajalugu. Aga meile ei lähe see korda – me kas salgame oma ajaloo ja olevikurumalused maha või maalime musta valgeks (nagu paljud teisedki rahvad).

Aga kas seejuures tasub ühel väga väikesel ja tähtsusetul (poliitilises mõttes!) rahval nii pretensioonikas olla – see on iseküsimus.

Alandlikkus ja kasinus on need, mida praegu kõige enam vajaksime. Teatud piirini. Kolmsada ja enamgi aastat olime Vene all. Oleme ellu jäänud, ehkki iga vanema põlvkonna eestlase elus ja mälus on kibedaid jälgi, kaotusigi.

Aga suguharuna ei saa ükski rahvas, saati veel väikerahvas tänapäeval eksisteerida. Kui ta ise end riigina kehtestada ei suuda, isegi praegustes ülisoodsates oludes, tuleb ju kellegi alla minna. Kui loogiliselt mõelda.

Praegune peaaegu 20-aastane Eesti riigi areng, eriti aga kodanikuvalmidus ei kinnita kuidagi, et meie riik püsima jääks. Allaheidetud rahvas vahest jääks. Nagu me ikka oleme olnud...

Et Keskerakond on võitnud eestivenelaste usalduse – see on hea. Et tal on ainsa Eesti parteina usaldust Venemaal -- see on samuti hea. Ehk kannab see lähitulevikus häid viljugi? Aga need, kes leierdavad mahamüümisest, võiksid meelde tuletada Eesti tõelisi mahamüüjaid minevikust, eriti aga olevikust. Kas loetleda neid? Jutt läheks pikale...

Rahva jutus võib olla ka tõetera

Et poliitikud ja parteid on mõneti ühesugused. Vaese riigi juhtidele priiskavad ametiautod ja kõrged palgad, sõnade ja tegude lahusus, saamatud ja laisad ministrid – millise erakonna suunas ei saaks siinkohal näpuga näidata.

Kas mäletate, kuidas tuli poliitikaellu Res Publica ja kuidas küll ta lubas luksusejanu kaotada? Ning kuidas see kõik hääbus... Kiiresti kustus.

Keskerakonna kõigi aegade tugevaim käik on tehtud praegu – selleks on 5500 sotsiaaltöökoha loomine Tallinnas. Mis paljusidki tõsiselt liigutas, aga ka hirmutas. Piiri seadmine riigiametnike kõrgpalkadele oli hea ettepanek.

Kui nüüd veel keskerakondlastest rahvaasemikud loobuksid kallitest ametiautodest; teataksid, et nemad soostuvad palgatasemega, milles nende ja õpetajate palk oleks umbes võrdne (nagu see oli esimesel Eesti ajal); peaksid õigeks umbes poole võrra vähendada riigi ülalpidamise kulusid...

Siis Keskerakond võidaks ülekaalukalt kõik valimised. Ja saaks ka riigile nii vajalikud lubadused ellu viia.

Siis räägiks vaid Eesti paadunud vaenlane, et kõik parteid on ühesugused.

Aga seniks, kuni nad ka kõik halvad on – valigem halbadest parim! (Muidugi juhul, kui ikka saame vabalt ja õiglaselt valida.)

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |