Nädala juubilar GIUSEPPE VERDI 200

Giuseppe isa oli maaomanik ja kõrtsipidaja. Juba seitsmeselt käis poiss abistamas kohaliku kiriku orelimängijat, kuigi alles kaks aastat hiljem osteti Verdide perre pruugitud vanaaegne väike klaver spinett. Kümneselt algasid väikesel Verdil Busseto-aastad: ta mängis kirikus orelit, sai esimest muusikakoolitust Ferdinando Provesi käest ning lõi oma esimesed oopused. Viieteistkümneselt kirjutas Giuseppe juba uue avamängu Rossini ooperi „Sevilla habemeajaja" lavastusele Bussetos.

Ja siis juhtus midagi uskumatut. Giuseppe Verdi ei saanud sisse Milano konservatooriumisse, ja geenius pidi edasi õppima helilooja ning kunagise La Scala muusiku Vincenzo Lavigna käe all. 1836. aastal võttis Verdi naiseks Margherita Barezzi ning temast sai Busseto ametlik linnamuusik.

Kaks aastat hiljem trükiti ära Giuseppe Verdi esimesed helitööd - kuus leinalaulu, mis olid pühendatud beebieas surnud tütrele. See oli paraku alles esimene heliloojat tabanud mitmest tragöödiast. Neist järgmine viis elavate seast Verdide pisipoja Icilio.

1839. aastal kolisid Verdid tagasi Milanosse, kus sügisel esietendus helilooja esimene ooper „Oberto". Maailma kõigi aegade kuulsaima ooperiautori esikteos võeti hästi vastu, kuigi seda mängiti vaid 14 korda. Surmahaardesse sattunud abikaasa heitis hinge juba järgmisel aastal ning vaid 27-aastane abielumees jäi üksi.

Verdi tõus maailma ooperikuningaks algas aastal 1842, mil La Scalas esietendus „Nabucco". Abigale'i rasket rolli laulis autori tulevane abikaasa Giuseppina Strepponi.

„Nabuccost" sai alguse Verdi loomingu selgekõlaliselt nootidesse lõimitud rahvuslik-patriootiline loomelaad, mis kaudselt, aga sageli ka suisa otsesõnu kutsus oma sünnimaad võõrast võimust vabastama. Osaliselt kindlasti just seetõttu algas Itaalias tõsimeelne rahvuslik liikumine, mis viis 1848. aasta revolutsioonini.

Eksivad need, kelle arvates kunagine loosung Viva VERDI tähendas vaid ülistust heliloojale. Loomulikult ka seda, kuid esitähtede kombinatsioon VERDI tähistas tegelikult Itaalia kuningat Vittorio Emmanueli, kelles üksmeelselt nähti riigi ja rahvuse ühendajat.

„Nabuccole" järgnesid vaid aastaste vahedega „Lombardlased", „Ernani", „Attila" ja „Macbeth", mille libretode alusmaterjaliks on tuntud kirjandusteosed. Juba sellest oleks enamikule heliloojaist piisanud triumfaalseks elutööks, kuid Verdi ju alles alustas ning oli jõudmas oma nn keskmisse loomeperioodi.

Neil aastatel esietendusid Verdi kõige kuulsamad ooperid. Esimesena tuli lavale „Rigoletto". Alles mõne päeva eest kuulsin sellest ooperist üldtuntuks saanud Hertsogi laulukest mõnekümnetuhandese ühendkoori esituses sündmusele kohasemaks muudetud sõnadega ühel Inglise kõrgliiga vutimatšil. Sellest paremat näidet helilooja surematusest on raske leida.

Menukalt võeti esietendusel vastu ka „Trubaduur".

Uskumatu on aga täna meenutada, et geniaalsusest tulvil „Traviata" vilistati Veneetsia esietendusel halastamatult välja. Põhjuseks mitte niivõrd kuulajaid ebarahuldanud muusika kuivõrd võltsmoraal, mis teatud sorti inimesi lavalaudadel näha ega kuulda ei kannatanud. Teadnuks nood vilistajad (kelle hulgas oli kindlasti neid, kes pärast etendust läksid oma armukeste juurde salamahti maiseid vallatusi nautima) seda, et kunagi on võimatu ette kujutada ühtki filmi või teleseriaali, kus poleks homoseksuaale kas ekraanil või kaamerate taga...

Pärast „Traviatat" jõudsid esietenduseni „Saatuse jõud", „Maskiball", „Don Carlos" ja „Aida", mis alustas oma maailmavallutust Kairos 1871. aasta jõululaupäeval.

Kuid isegi see polnud kaugeltki veel kõik. 1886. aastal jõudis teatreisse „Othello" ning kaheksa aastat enne geeniuse surma „Falstaff". Giuseppe Verdi enesehinnangu kohaselt sai ta elutöö tehtuks juba „Aidaga". Ennustajavõimeid sel kuulsal heliloojal polnud küll noodigi jagu!

Kui Verdi oopuste loetelu ühildada Eesti teatrilooga, selgub, et suuremat ja kuulsamat osa maestro ooperitest on korduvalt lavastatud ka „Estonias" ja „Vanemuises", lisades mainet kohalikele laulukuulsustele, ning luues viimasel ajal neile ka rahvusvahelise menu eeldusi, sest Verdi ooperite lauljaid vajavad kõik kõrge professionaalsusega teatrid.

1898. aastal suri Verdi naine Giuseppina ning viimased aastad elas maestro koos kuulsa soprani Teresa Stolziga, kes tihti oli laulnud Verdi ooperites.

Heliooja, kelle looming elab läbi kõigi aegade, nägi ära ka 20. sajandi alguse. Jaanuaris 1901 sai Verdi ränga rabanduse. Ta küll elas veel mõne päeva, mil Milano Grand Hotel'i ette olid laotatud õled summutamaks vankrite ja tollal tänavaid vallutama asunud autode rattamüra.

Suurim ooperikomponist lahkus helide maailmast loodetavasti igavesse vaikuseharmooniasse 1901. aasta 27. jaanuari ööl.

Giuseppe Verdi soovil ei kõlanud tema ametlikul leinatseremoonial muusika. Kui aga lahkunu kirstu kanti läbi Milano linna viimsesse puhkepaika, laulsid kümned tuhanded leinajad oma lemmikhelilooja unustamatut koorilaulu ooperist „Nabucco". See vaate- ja kuuldepilt pidi kindlasti olema ülimalt ülev ja liigutav. Justnagu mõnes tõeliselt suures ooperis.

ENN EESMAA

Jaga |