Parteiajakirjanduse väljavaated

REIN RUUTSOO,      21. august 2002




Tänase Eestis on Kesknädala kui edukusele pürgiva lehe elujõud selles, et tema veergudelt leiab lugeja rea probleeme (nn kirikutüli, korteriühistud, ametiühingud, erastamiste keerdkäigud, sündüürnike probleem), mille köögipoolde suured ajalehed ei armastata vaadata.

Tundub, et Eestis on saabumas tähelepanuväärne muutus - aeg, kus nn parteiline ajakirjandus oli marginaalne, hakkab mööda saama. Parteilehed ajavad reeglina muidugi partei asja, aga seda laadi artiklite osakaal, mille aluseks on kliðeed, lugeja hirmutamine, "Ristiisa" mütoloogia (vt Isamaaliidu Tribüün 3/4 märts 2002) osutavad, et leht ei austa oma lugejaid, kes pole ju alaealised. Üha enam on tegemist muredega, probleemidega ja sisuliste selgitustega.

Tööjõuturul ei maksa eestlaseks olemine krossigi

Kuivõrd parteilehtede kosumises on oma süü päevalehtede "kolletumisel", kuivõrd parteide arenemisel ikkagi maailmavaate - parteide suunas, tasub uurida. Üks näib olevat aga ilmne - võrreldes 1990. aastate algusega on eesti inimene küpsenud (pragmaatilises mõttes, aga nähtavasti ka poliitilises mõõtmes) ja esitab parteidele ka nende "ideoloogiatöös" üha suuremaid nõudmisi. Ta loeb kroone, kogeb kasvavate arvete stressi, mõistab, et eestlaseks olemine ei maksa tööturul krossigi ja arutleb juba huvide keeles, mida saab ka maailmavaateliselt sõnastada.
Maailmavaate-parteide tegevus eeldab aga kirjasõnalist tuge, mida ei saa kokku võtta paari hüüdlausesse. Miks aga ikkagi ainult kahel parteil - Keskerakonnal ja Mõõdukatel on vajadus oma korrapäraselt ilmuva lehe järele -, ka seda küsimust maksab küsida. On ju tegemist kuluka energiat nõudva ettevõtmisega, samas mitte just ülitõhusa infokandjaga (nädalaleht).
Põhjanaabrite "parteilehtede kultuuri" tekkeni on Eestis veel pikk tee (kui see majanduslikel põhjustel üldse võimalikuks saab - Põhjamaade sotsiaaldemokraatia panus Mõõdukate ajalehe tekkes oli tähelepanuväärne). Mul ei ole valmis vastust, aga nähtavasti saavad teised parteid oma sõnumi ka muul moel valijani toimetatud. Seega omandaks mõiste parteiline ajakirjandus hoopis teise sisu ja mõõtme.
Avalikud parteilehed on põnev lugemismaterjal - nutma/naerma ajab, kui loed, kuidas koos partneri lahkumisega avastatakse kui kole elukas, kui jälk tegelane äsjane võitluskaaslane ikka oli.
Mida teeb õnnetu "parteilane"? Kas võngub koos peajoonega? Kõrvaltvaatajale nukker, aga ametialaselt kasulik teadmine. Nii "treenitaksegi" eliidi oportunismi, valmisolekut "vaikivaks nõusolekuks", mis ei tule ju ühiskonda üleöö. Oportunism sünnib ja areneb eelkõige parteides, nagu ka demokraatia algab ja areneb parteides. Loosung "Kõikide parteide oportunistid, ühinege!" pole mitte halb unenägu, see on mineviku reaalsus.

Lehe teevad autorid

Kesknädal on võitlev parteileht. Lugejale annab see kindlasti teatava suuna. Aga ma ei pea seda lehe lugejaedu saladuseks. ERSP kunagise Võitleja või Nädalalehe löövuse vastu ta ei ikka ei saa - Roosast Lipust (on mul selline arhiivis 1988. aastast) rääkimata. Neid lehti aga ei ole enam ammu - pagulaste tõesti heldele toetusele vaatamata. Aga Raudristi Rüütliristi saanud Harald Riipalu vaim äratati ikka üles (vt ERSP Nädalaleht, 6(25) 15. veebruar 1992).
Tänase Eesti edukas olla tahtva lehe elujõud aga on nähtavasti selles, et on rida probleeme (nn kirikutüli, korteriühistud, ametiühingud, erastamiste keerdkäigud, sündüürnike probleem), mille köögipoolde ei armastata vaadata. Just siin on võimalus saada päise päeva ajal "tühjaks tõstetud". Nagu ka Elhonen Saksa intelligentsed kirjutised võiksid leida ka laiema auditooriumi - siis vast oleks nähtud ka mõne probleemi teist, hoopis elulisemat poolt ja Zuroffil poleks Eestis olnud edu.

Kesknädala kui seni selgelt opositsioonilehe transformeerumine diskussioonileheks ja foorumiks saab nähtavasti just lähitulevikus selle lehe elujõu peaküsimuseks.

Lehel on ilmselt oma oluline "nish", mida selle autorkond küll alati päriselt välja ei kanna. Kuid käsitledes seda vaid "alandatute ja solvatute" häälekandkandjana, läksid Keskerakonna "likvideerijad" kergema vastupanu teed - soovisid uskuda enda loodud kujutlusi (soovmõtlemine). Tegemist on sotsiaalsete huvide ja arusaamadega, mis on rohkem või vähem "tabustatud". Eestis mängitakse sõnamänge. Kas "keele maagial" on hämmastav ja hirmutav jõud või ongi see kellegi põhimõtteline positsioon?
Hoolimatus ja osavõtmatus, liturgiline vägivald aga on epideemilised nähtused. Südametus teiste kannatuste vastu mujal/minevikus on vaid teine pool tänasest südametusest oma kodus. Kord õiguse(tuse) saanud - kolib hoolimatus vaid ühe ohvri juurest teise, vähemuste suhtes normiks muutununa laieneb see teistele "kaotajate" gruppidele - põllumeestele, prügimäe elanikele jne.
Ühes mõttes on Kesknädal Eesti ajakirjandusmaastikul ilmne erand. Kui mõne partei kirjatoimetajatest on mõned esil ka nn suures ajakirjanduses ja Isamaaliidu juhtfiguur on koguni Sirbi toimetaja, siis Kesknädalal selles mõttes ühine "vereringe" puudub või on väga nõrgukene. Ka see on tähelepanuväärne nähtus eriti neile, kes usuvad Eesti ajakirjanduse parteiülesusse. Et parteilise lojaalsuse ja toimetajatöö vahel on kindel seos, seda võib proovida näiteks "Mihkel Muti lehte" kirjutades. Kui kirjatöö just Laari ei ülista, siis võid ka kaks korda kirjatöö ümber teha, aga see ei ilmu, ning selgitus kõlab, et Sirp "päevapoliitikaga ei tegele"! (Kui keegi huvi tunneb, on mul katse kohta Sirbis arvamust avaldada tallel üsna räige ja avameelne kirjavahetus, mis läheb demokraatliku Eesti partei-poliitilise tsensuuri ajalukku.)

Parteileht on loomulikult parteile lojaalne

Kesknädal on muidugi selgelt parteileht. Toimetusel on erinevalt maksumaksja kulul ilmuvast lehest õigus väljendada oma peatoimetaja poliitilist lojaalsust. Ei maksa karta, et mitteprofiilne temaatika vallutaks ka päevalehed. Kuid seni selgelt opositsioonilehe transformeerumine diskussioonileheks ja foorumiks saab nähtavasti just lähitulevikus selle lehe elujõu peaküsimuseks. Valitseva partei tegevuse valvas jälgimine - olgem ausad - kahjustab alati võimuolijaid, kuid kui see osutub vaid "suure ajakirjanduse" asjaks, siis on see parteile saatuslik. "Leeristumise" kramp on lehele hukutav. Ivar Tallo väga halastamatu tagasivaade kolmikliidu ja oma partei tegevusele partei enda lehes Rahva Hääles on tähelepanu vääriv ja sümptomaatiline tegu - ehkki jäi tagantjärele tarkusena hiljaks selle ütlemisega, mis oli hoolivale kõrvaltvaatajale ammu päevaselge.
Eesti parteilise ajakirjanduse vaatenurgast on huvitav ja edaspidi olemuslik, kuivõrd tuleb Kesknädal toime nn parteisisese diskussiooniga ja selle avalikustamisega. Võimuoleva partei seisukohalt on see demokraatiaks vältimatu. Areng pole oluline vaid Keskerakonna seisukohalt. Keskerakond on tõepoolest tugeva identiteediga Eesti suurim partei ega kao kuhugi. Oluline on, kuidas ta jätkab. Selle edasine areng võib seega mõjutada oluliselt maa saatust ja demokraatia arengut.
Sellepärast minult ka see artikkel - Eestile parimat soovides.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)