Nädala juubilar Yassir Arafat 80

Arafat, parteilise pseudonüümiga Abu Amar, kujutab endast maailma 20. sajandi poliitikamaastikul äärmiselt omapärast ilmingut. Inimest, kelle käsul on tapetud tuhandeid rahulikke kodanikke terves maailmas, tunnustasid teiste riikide presidendid ja peaministrid kui riigipead, aga PVOle anti ÜRO-s vaatlejastaatus. Seega õnnestus Arafatil muuta terrorism poliitilise võitluse legitiimseks vormiks.

Nobeli rahupreemia laureaadi poolt jäetud pärand ei anna siiani maailmale rahu. Palestiina autonoomia kujutab endast niisama omapärast ilmingut kui Arafat isegi: oleks nagu riik, kuid eksisteerib vaid tänu sponsorite toele, oleks nagu demokraatia, kuid kõik sisepoliitilised otsustavad küsimused lahendatakse eranditult Kalašnikovi automaadi abil.

11. septembril 2001 edastasid maailma telekanalid rahvaste reaktsiooni Ameerikas toimunud tragöödiale. Palestiinast pärit reportaažid õõvastasid – inimestel oli pidu. Järgmisel päeval ei olnud reportaaže Palestiinast enam eetris. Lääne maksumaksjatele otsustati mitte enam näidata, keda nad sponsoritena toidavad.

1994. aastal Arafatile antud Nobeli rahupreemia oli reaktsioon justkui alanud Lähis-Ida rahuprotsessile. Kuid rahu kestis vähem kui aasta: Ichak Rabini, kes sai Nobeli preemia koos Arafatiga, tappis radikaalne iisraeli üliõpilane, Iisraelis kõmasid Palestiina enesetaputerroristide plahvatused, Iisraeli armee taasalustas Palestiina operatsiooni.

Sellest ajast saati ei ole seal midagi muutunud. Rahvusvahelistes suhetes jätkab Palestiina juhtkond Arafati poolt väljatöötatud taktikat, mida too demonstreeris avalikult 13. novembril 1974 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee kõnepuldist. Siis ta ütles: „Ma tulin teie juurde, oliivioks ühes ja vabadusvõitleja relv teises käes. Ärge laske oliivioksal mu käest maha kukkuda.“

Šantaaž õnnestus tookord täielikult: ÜRO tunnustas Arafati juhitud Palestiina Vabastusorganisatsiooni kui „ainsat seaduslikku Palestiina rahva esindusorganisatsiooni“.

Praegu peavad niisamasugused Palestiina rahva esindajad läbirääkimisi maailma juhtivate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Pole tähtis, et täna esindab Palestiinat FATH ja homme HEZBOLLAH, olles võimu võtnud mitte valimistel, vaid relva jõul.

Arafati poolt meile antud õppetund on äärmiselt lihtne: maailma esindus eesotsas lääneriikidega on valmis alluma relvaähvardusele. Nii pole hoopiski juhuslik, et Abu Amari järeltulijad kasutavad tema kogemust.

Vaat mida ütles pärast Arafati surma 2004. aastal Farouk Kaddoumi, kes juhtis FATH keskkomiteed, mis sai Palestiina Vabastusorganisatsiooni mantlipärijaks: „Vastupanuliikumine, see on tee suhete poliitilisele reguleerimisele... meie poliitikale pani ÜRO tribüünilt aluse märter Arafat juba 1974. aastal.“

ALEKSANDR TSAPLÕGIN

Jaga |