"Pikk teekond lähedale. Naabriks vaba Eesti"

Siinkohal ei tahaks hakata ümber jutustama kogu enam kui 300-leheküljelise raamatu üldist sisu, sest selle on minu eest väga hästi ära teinud Reet Kasik 23. veebruari Sirbis avaldatud arvustuses „Me ehitasime Eestit, mitte saatkonda või konsulaati".

Seepärast alustaksingi mõne tsitaadiga sellest kirjutisest, enne kui minna selle juurde, mis mind isiklikult tolles rikkas ajalookirjelduses köitis. Niisiis kirjutab Reet Kasik:

"Meil on tänaseks juba tubli riiulitäis raamatuid selle kohta, kuidas me uuesti iseseisvaks saime. Nende hulgas on nii mälestusi, dokumente kui ka analüüse, mis erineva detailsusega peegeldavad sündmusi Eestis või Moskvas ja mille keskmes on Eesti ja Nõukogude Liidu sidemete läbilõikamine. Hoopis vähem teame sellest, kuidas me uuesti maailma riikide hulka astusime, kuidas Eesti riik sai välispoliitika objektist välispoliitiliseks subjektiks."

Seejärel iseloomustab ta Kulle Raigi autorina ja autoriteedina käsitletavas vallas: „Raigi laialdased suhted Soome ajakirjanike ja kultuuritegelastega pärinevad ajast, mil ta töötas 1965-1975 Tallinnas soomekeelse giidina ja tõlgina, seejärel aga Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetajana. Raamatu esimene osa annabki põhjaliku ülevaate Soome haritlaste visast ja otsekohesest suhtlusest Eesti kultuuriinimestega, et hankida ja vahendada teavet Eesti tegelikust elust ja inimestest 1960. ja 1970. aastatel, kui Soome ametlikus poliitikas käsitleti Eestit üksnes õitsva ja areneva Nõukogude Liidu osana."

Reet Kasik annab ka üldiseloomustuse sellele osale, mis mind eriti huvitas, ehk raamatus kirjeldatud isikuile, paraku ühtki neist peale Lennart Mere nimetamata: „Tubli pool raamatust jutustab sellest, kuidas Eesti riik end Soomes 1990. aastate alguses uuesti kehtestas, kes olid need eestlased ja soomlased, kes üksteist abistades, töö käigus õppides, teadmisi kogudes ja jagades seadsid uuesti sisse ametlikud riikidevahelised suhted, ehitasid üles saatkonna ja said lõpuks Eestile tagasi oma maja - enne sõda ehitatud saatkonnahoone."

Ja veel, retsensent juhib tähelepanu neile aspektidele, mis selle raamatu eriti väärtuslikuks teevad; sellele, et tegu pole vaid kuiva kroonikaga, vaid katsega teha üldistusi Eesti vaba maailmaga taassuhtlemise probleemide kohta laiemalt: „Kuigi tegemist on eeskätt mälestusteraamatuga, ei piirdu autor sündmuste ja suhete kirjeldamisega, vaid raamat sisaldab huvipakkuvaid analüüse, järeldusi ja üldistusi selle kohta, kuidas Eesti avanes maailmale, kuidas paljude inimeste pikaajalised ja sügavad Soome-suhted aitasid Eestil õppida ja omandada kogemusi rahvusvaheliseks suhtlemiseks."

Personaalsed reministsentsid

Allakirjutanule kui ühel perioodil nende sündmuste keskmes olnud inimesele (minugi nime leiab raamatust koguni kahelt leheküljelt) pakkusid aga erilist huvi just isikud, kelle tegevust selles kontekstis on Kulle Raig tähelepanelikumalt jälginud. Statistilise pildi annab ammendav nimeregister, üha haruldasem Eesti samalaadses kirjanduses, tingituna muidugi täiesti toimetamata raamatute üha sagedasemast ilmumisest. Vaieldamatult kõige enam on kõnealuse teose loendis esindatud Lennart Meri, aga samuti Mihhail Gorbatšovi ja Mauno Koivisto nimi, kuid eestlastest sageduselt teisel kohal on vaieldamatult Edgar Savisaar.

Lennart Mere tegevust on kajastatud laias plaanis ning ilmse sümpaatiaga isiku suhtes, kellega autoril oli pikaajaline tihe tööalane side. Sellest hoolimata on Kulle Raig raamatusse toonud ka mitu juhtumit, mis osutavad Lennarti tuntud isepäisusele ja rahvusvahelise suhtlemise protokollidest ülevaatamisele. Kõige ekstreemsemana juhtum aastast 1993, kui ta eraviisiliselt, ehkki presidendi staatuses, kiirpaadiga ületas Soome lahe ja seadis Eesti Helsingi saatkonna ühtäkki keerulisse olukorda - et Soome piirivalve ei peaks lõunanaabrite riigijuhti ebaseaduslikuks piiriületajaks. Tollal olime ju veel kaugel Euroopa Liidu liikmelisusest, rääkimata Schengeni lepingust.

Ent enne Savisaare fenomeni juurde asumist märgiksin ära veel mõned isikud, kelle tegevus eriti 1970.-1980. aastate algul mõjutas kahe naaberrahva kiiret lähenemist, aga ka eestlaste vabaduspüüdluste jõudmist laiemalt maailma. Siin tõusevad esile Rein Ruutsoo ja Sirje Kiin (toonane Sirje Ruutsoo) koos Juhan Kristjan Talvega, kes toimetasid Eestist just Soome kaudu välja nii „40 kirja" kui ka muid nõukogude süsteemi Eestit ahistavat olemust paljastavaid dokumente. Soome poolelt kerkib aga esile endise Soome Panga direktori Esko Ollila roll, kelle varasest noorusest alanud sidemed Eestiga kujundasid temast ühe nii mentaalse kui ka materiaalse võtmeisiku taasärganud Eesti toetamisel ja soomlaste argiteadvusse tagasi toomisel.

Edgar Savisaar riiklike suhete avajana

Kesknädala lugejaid huvitab aga kindlasti eelkõige see, kuidas ja missuguse nurga alton esitatud Edgar Savisaare tegevust ja rolli Eesti ja Soome suhete arendajana, millest Eesti lähiajaloo-kirjanduses on reeglina mööda mindud. Teadagi, mis põhjustel. Enamik neist olulistest tähelepanekutest sisaldub tegelikult ka soomekeelses raamatus „Edgar Savisaar. Viron vaaran vuodet", mis ilmus Soome kirjastuse Tammi väljaandel 2005. aastal Edgar Savisaare raamatu „Peaminister" lühendatud versioonina.

Ei tahaks hakata siinkohal tegema tekstikriitilist analüüsi samu sündmusi kajastavate kirjelduste võrdlusena, kuid võin kahtlemata soovitada umbusklikele, et Kulle Raigi uues raamatus on need esitatud maksimaalse erapooletuse ja objektiivsusega, nii et tasuks uskuda. Võrrelgu siis eelkõige need, kes tahavad otsida subjektiivseid värvinguerisusi.

Minu jaoks kõige huvitavam oli sel taustal mitte 1991. aasta augustikuus toimunud paadiretk Helsingist Tallinna, mida on ka selles raamatus värvikalt kirjeldanud retke korraldanud Kalle Klandorf, vaid siiski 1991. aasta jaanuari algul toimunud kohtumised Helsingis, millest aimub selgelt läänemaise demokraatia hirm kuidagimoodi tunnustada iseseisvuvat Eestit, aga samas veelgi suurem hirm seda tõrjuda, puhuks, kui peaks suveräänse riigiga hakkama jälle kõrvuti elama.

Kulle Raig pühendab Savisaare 1. jaanuari 1991 reisile Soome terve peatüki.

Kutsujaks oli maksimaalselt ebapoliitiline konsultatsioonifirma Nestor Partners.

Mitteformaalse külaskäigu ajal õnnestus tollasel peaministril Edgar Savisaarel kohtuda mitte üksnes Soome peaministri, ilmselgelt parempoolse maailmavaatega Harri Holkeriga, aga samuti kolme ministriga, ikka vaid kodanlaste leerist. Nestorid kutsusid Savisaare esinema tavapärasele Marski hotelli aruteluüritusele, mida kutsuti pudruhommikuks, kusjuures „või pandi pudrule silma". Savisaar oli siis too võisilm.

Tema kõrval oli arutlejana Soome majanduselu sõjajärgse aja üks tähttegelasi Jaakko Iloniemi. Lisaks oli meelelahutuseks kutsutud ka orkester, mille juhiks naine, nagu kutsekaardil eraldi rõhutati.

Eesti peaminister üritas igati selgitada Soome juhtidele, mis on Baltimaades ja eriti Eestis toimumas, et küsimus on rahva vabast tahtest ning et seda tuleks ka Soomel austada.

Nagu Kulle Raig kirjutab, võttis kohtumisel Holkeriga Savisaar kohe juhtohjad enda kätte, nii et Holkerist kujunes teatavas mõttes tagasitõrjuja. Holkeri kõneles kõmisevalt sellest, et Baltimaades peaks vältima igasugust vägivalda. Autor kirjutab, et märkas, kuidas Holkeri ebamäärast juttu kuulanud ja vaikinud Savisaar ühtäkki elavnes ja küsis: „Kas austatud peaminister võiks täpsustada, missugune võiks olla see vägivald, mida Eesti võiks kasutada Nõukogude Liidu suhtes?"

Holkeri ehmus, ning Eesti oli sellega ehk hetkeks diplomaatiliselt nurka surutud, kuid see oli selles olukorras vältimatu käik. Mentaalsest isolatsioonist tuli välja murda. Seevastu pärast seda kohtumist korraldatud pressikonverentsil, millel ei osalenud paraku ühtki soomlast, võttis Savisaar maksimumi, mis võtta oli, ja see kajastus ka sama päeva õhtustes teleuudistesaadetes. Asi lõppes isegi sellega, et president Koivisto esitas Yleisradiole etteheite küsimusega, kelle asja Soome avalik-õiguslik ringhääling üldse ajab.

See on ehk värvikaim ja ka vähim tuntud osa Savisaare tegevusest Eesti avamisel maailmale ning soomlaste silmadele ja meeltele. Rida võiks jätkata 1991. aasta muude kohtumistega, kuni ettepanekuni Soomele - toetada 1992. aasta algul raskel talvel Eestit kütteõliga. See leidis ka mõistmist ja positiivset reageerimist, ehkki võidu selle eest kindlustas enda arvele juba järgmine Eesti peaminister.

Ei tahaks raamatut siinkohal rohkem ümber jutustada, sest Kulle Raig on lubanud, et veel sügisel ilmub ka eestikeelne väljaanne. Soomes on raamat igal juhul juba ammu läbi müüdud ning minugi tutvumine sellega sai võimalikuks vaid autori enda ainsa eksemplari abil. Tänan selle eest, Kulle!

Lõpetuseks ka mõni subjektiivne tähelepanek

Minu enda suhted soomlastega sugenesid 1974. aastal, kui esimest korda lasti mind giidina suhtlema Eesti Inturistis kapitalistlike turistidega. Esimeseks juhendajaks oli muide Kulle Raig. Töötasin kõigil nädalavahetustel mitme aasta jooksul soomlaste giidina ning õppisin tundma nii nende keelt kui ka mõttemaailma.

Sellest sai alguse minu Soome-huvi, mille räigelt katkestasid 1980. aasta sündmused Kadrioru staadionil (ajalooline jalgpallimatš ja ansambli Propeller nõukogulikest raamidest väljunud kontsert, millele järgnesid repressioonid - ka Mart Ummelasele, kes töötas sel ajal Eesti Raadios - Toim.). Seejärel olin sunnitud loobuma nii raadio- kui ka giiditööst ning peituma akadeemik Gustav Naani selja taha entsüklopeediakirjastusse.

Kui Eestis hakkasid puhuma uued tuuled, valiti mind töökollektiivi nõukogu juhiks ning mind lähetati tollasesse Kirjastuskomiteesse nõudega Gustav Naan maha võtta. Siis tuli töö uuenevas Eesti kultuuriministeeriumis ning sellele putši lõpupäeval Helsingis järgnenud Soome Instituudi tegevjuhiks nimetamine.

Lootsin seejärel 1993, et minu mitu aastat kestnud üsna tulemuslik tegevus Eesti ja Soome suhete hoidja ja arendajana ning Eesti sündmuste objektiivse vahendajana Soome ajakirjanduses leiab tähelepanu ja tunnustust ka Eestis.

Paraku Mart Laari padurahvusliku valitsuse lämmatavas õhkkonnas ei jäänud mul üle muud, kui lasta ennast palgata Langi ja Luige eraraadiosse Kuku uudistelugejaks. Teatavasti kujunes sellest iseenesest toimivast eraraadiost Reformierakonna esimene hääletoru.

Olen tagantjärele kahetsusega mõelnud sellele, kuivõrd kaalukama panuse oleksin saanud Kulle Raigi kombel anda Eesti ja Soome suhete arendamisse nii oma kontaktidele kui ka teadmistele tuginedes, ent paraku vastu tuli poliitiline obstruktsioon ja inimeste jagamine korporatiivsete (EÜS-i) filtrite kaudu, mis välistas minusuguste kaasamise.

Sellest pettumusest saigi alguse minu teadlik võitlus Eestit ahistava poliitilise demagoogia ja moraalse stagnatsiooni vastu, mis kestab tänaseni. Viimase sisuliselt sõltumatu ja ajakirjanduslikku professionalismi esindava telejaama peatoimetajana Eestis.

MART UMMELAS

[Pildiallkiri]

JAANUAR 1991: Miski ei olnud veel kindel. Savisaar üritas Soome riigijuhtidele selgitada, mis on Baltimaades ja Eestis toimumas. Nagu Kulle Raig kirjutab, võttis Savisaar kohtumisel peaminister Harri Holkeriga juhtohjad enda kätte, nii et Holkerist kujunes paraku tagasitõrjuja. Pärast seda kohtumist toimunud pressikonverentsil, millel ei osalenud ühtki soomlast, võttis Savisaar Eesti valikuid kaitstes maksimumi, mis võtta oli, ja see kajastus ka sama päeva õhtustes teleuudistesaadetes (pildil saatekülalised: Eesti esindaja Soomes Johannes Johanson, Edgar Savisaar, Kulle Raig). Asi lõppes sellega, et president Koivisto esitas Yleisradiole etteheite: kelle asja Soome avalik-õiguslik ringhääling üldse ajab?

Jaga |