Tänu presidendipaarile

HELDUR JÕGIOJA,      01. veebruar 2006


Seoses presidendi tütre Marise looga, mis valusalt puudutas ja jahmatas Kirstit SL Õhtulehest, tuleb meelde üks tegelane nõukogude ajaloost. See on kangelaslik Pavlik Morozov, kes oma lobaga isa tshekistidele maha müüs.

Juba siis teati, et inimest ja kärbest ühendab lihtne asi – mõlemat võib tappa ajalehega.
Lugu Pavlikust toonases ajakirjanduses oli lausvale, aga meeldis Stalinile ja nii sai isa peale kaevanud poisikesest kangelane.
Tegelikult oli asi heinakoormas, mille pere maha jätnud isa omale viis. Poiss luuletas kättemaksuks, et isa on nõukogudevastaste vaadetega ja mees saadeti pärast hävitava ajaleheloo ilmumist ning rahva poolt häbimärgistamist Siberisse. Sinna ta ka jäi. Vanaisa lõi reeturist lapselapse maha ja teenis leegitseva südame ning puhaste kätega tshekisti kuuli. Pavlikust sai nõukogude riigi esikangelane. Vanemate reetmine sai stalinistliku riigi elunormiks.
Vanemate peale valetajad pole kuhugi kadunud, kuid nüüd teenivad nad uut võimu – ajakirjandust. Seal töötab aga inimesi, kes ilmselt midagi ei loe, ainult kirjutavad. Kuidas muidu mõista olukorda, et pärast presidendi tütre Marise nn tõeavaldusi on ilmunud hulgakaupa kirjutisi, mis lükkavad kõik selle inimese luulud ümber, aga noor kena daam kirjutab SL Õhtulehes jahmatusest ja õudsest soolasest tõest, mis nagu Dracula jubedus peitub meie esipaari eraelus.

Venemaa meedia pajatab nüüd mõnuga seal putshi ajal surma mõistetud president Rjuuteli tütart ja lapselapsi ähvardanud näljasurmast ning muudest õudustest, sama kirjutab ka armsalt naeratav Kirsti. Et tõde rääkiv õnnetu Maris nälgis, pidi elama hullumajas ja teda ei lasta kokku oma lastega. Lausa kriminaalne lugu – tütre abita jätmine, tema laste äravõtmine ja arsti diagnoosita vägivaldne hullumajja paigutamine!
Ometi on selle kirjutisega samas ajalehenumbris lugu kahest Marise kinnistust Tallinnas ja suvilamüügist Saaremaal. Sellest pole Kirsti midagi kuulnud.
Ta ei tea midagi ka ikka sellessamas ajalehes veidi eespool avaldatud kirjutisest, kus Marise poeg, keda samuti vanavanemad kasvatasid, 27aastane Sander otsesõnu väidab, et kõik ta ema Marise räägitu on vale. Rüütlite pere on teinud kõik mis võimalik vanema tütre heaks, aga see hoopis mustab neid – vist tänutäheks. Kirjas on veel, et Maris müüs Tallinnas kaks korterit, et ta elas vanemate arvel terve aasta Paslepas.
Kirsti ei tea midagi sellest ega ka noorema õe intervjuust, kes samuti kinnitab, et Marise pajatatu on talle arusaamatu vale.
Kolme kalli kinnistu omanik ja neid müüv hüljatud nälgija Maris! Muidugi, on ka nälgivaid miljonäre, aga see on igaühe oma valik.

Kuid on veel üks inetu nüanss selle süüdimatu jahmatuse juures. Mihkel Kärmas, Mart Kadastik ja mitmed teised ajakirjanikud on avalikult kinnitanud, et ületatud on eetikapiirid, küsitletud ilmselgelt haiget inimest. Seda ei tehtud tõbise USA presidendi Reagani ega teiste kuulsuste puhul, inimesed jäeti lihtsalt rahule.
Ka sellest pole Kirsti midagi kuulnud. Ta teab vaid, et president pakub lohiseval pingviiniparaadil sufleed ja keeksi, samal ajal kui tema nälgiv tütar vabisedes leivakoorukest närib. Hoopis see olevat õudne ja soolane päristõde, millest presidendipaar vaikib. Kuid viimaks on see nüüd ometi teada!
Kadrioru lossi pidudel viibinud kenade, nüüd äkki Eesti au pärast muretsevate noorte jutt on samuti vaieldamatu tõde, rääkigu nad mida tahes. Kõik sonimised on tõde, sest just sellist ja mitte mingit teist tõtt vajatakse. See müüb ja rahuldab kõiki tellijaid.
Nüüd enam ajaleheartikli põhjal vangi ei panda ja maha ei lasta, riik on teine kui Pavliku ajal. Häbimärgistatakse ja risti lüüakse küll. Mitte süümepiinadeta elatud elu, vaid hoopis sirge selja eest. Ikka seal Moskvas, siis kui Eestit vabaks võideldi. Keegi kannab Rüütli peale selle eest vahkviha. Ja tasumise tund on käes!
Ka Neeme Ruus tuuakse Toonelast Kirsti kirstunaela-looga samal leheküljel mängu, et asi sõnnikukastist välja ulatuks ja isamaaline näiks. Tütretütretütardele kätte makstes, kellelegi, ka neile eksinud lastele halastamata. Patoloogilise kurjuse ja haiglase vihaga. Nii kauge sugulus käis isegi Beriale üle jõu, Pavliku puhul jäigi näiteks vanavanaisa õudne klassivaenulik olemus selgitamata.

Miks Arnold Rüütel küll poliitikaga tegeles, miks ta hoopis kodus tugitoolis ei istunud ja lapselapsi ei kasvatanud? See pole ju ometi laste ema, vaid vanavanemate ülesanne? Kõik kolm tõearmastaja Marise last üles kasvatada, nende eest nüüd risti löödud saada, jälkusi ja sõnnikut taludes. Ilma õiguseta end kaitsta – president ei saa ju samale tasemele laskuda.
Häbimärgistajatel on kilp olemas – Goebbelsi moodi valet edasi raiudes saab alati õnnetu tütre jutu ette lükata. Oma lapsele andestatakse hullemgi, neelatakse jõuetult kogu alatus alla. Huvitav, kas parastajad soovinuksid presidendi lapselapsed hoopis lastekodusse panna? Neeme Ruusi tütretütretütred eriti.
Tänu saab presidendipaar nüüd küllaga. Kuid mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kui Arnold Rüütel taas ei kandideeri, on ta perekondlikule õnnetusele külge kleebitud ebatõele alla jäänud. Valele, mis on tõeks väänatud, karistamatuse eelteadmisega varustatult. Vanad roomlased ütlesid elutargalt, et loobi aga pori julgesti, küll midagi jääb külge. Jääb – presidendile, riigile, rahvale, kõigile meile. Kuid ka loopijatele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)