Kes vastutab ajalehes moonutatud mõtte eest?

TOOMAS ALATALU,      29. mai 2002


Selle loo kirjutamine on mulle peale sunnitud, sest lugupeetud SL Õhtuleht kärpis viimasest artiklist "Demokraatia Prantsusmaa ja Toompea moodi" (20. mai) kogu iva välja, ehkki lisas mulle millegipärast tiitli "Keskerakonna tõekuulutaja". Samas kõrval oli artikkel Tiit Käbinilt, kelle nime all ilutses vaid tema erakonna nimi - Res Publica.

Mõistagi võib öelda, et tegemist on juhusega, ent pisutki järele mõeldes võib analoogilisi kõrvutamisi kümnete kaupa meelde tuletada. Meie neljanda võimu esindajatel oleks nagu kogu aeg tuli takus keskmeestele nätsu andmisega, et nii märkida oma õiget poliitilist meelsust. Mis peamine - moonutatud teksti eest pole vastust küsida kelleltki. Pärast äsja üleelatud uut poliitilise tsensuuri aega Eesti päevalehtedes (august 1999 - märts 2001) pead olema õnnelik, kui sul üldse mõni rida ilmub seal, mida ka välismaal arvesse võetakse.

Kaotajad lahkuvad kohe

Kõnealuses loos tõstsin Prantsusmaa sündmustest esile valimistel lüüasaanute kohest ja tingimusteta lahkumist ametist, mis lõi tänases Eestis mõeldamatu olukorra - valitsuse juhtimine läks sotsialistide-kommunistide enamuselt parempoolsele vähemusele. Väljakujunenud ja toimiva demokraatia tingimustes on niisugused lahendused kui ajutine nähtus, mida võetakse iseenesestmõistetavana.
Edasi läks jutt Eestile, kus rekordaja ametis olnud Mart Laari teine valitsus püstitas ka ametist lahkumise rekordi - Kolmikliidu koalitsiooninõukogu esimees Andres Tarand võeti jõuga ametist maha alles 23. aprillil ehk kolm kuud pärast tema alluva ametist lahkumist. Tarandi kuulus "pullitegemine" (loe: keeldumine ametist lahkuda) tähendas kehtivate seaduste ja protseduurireeglite kasutamises seda, et pilduda uuele võimule kaikaid kodarasse kuniks jõuab. Pidasin vajalikuks märkida, et arvatavalt mõni mees teinekord ise ei taipagi, mida teeb ja milleks tema tegemisi võidakse kasutada.

Arvan, et mind mõisteti

Tahaks loota, et see oli just nii, sest muidugi sai Andres Tarand aru, et just tema takistas Riigikogul oma esindajate valimist Euroopa Tuleviku Konventi. Lugejad ilmselt mäletavad Riigikogu mitmeid hääletusi, mis ei selgitanud kahte rahvaasemikku, keda läkitada Euroopa tulevikku kavandama.
Isamaaliidu ja sotsiaaldemokraatia poole endiselt kaldu päevalehed ja Mõõdukas Kaamera vältisid näpuga näitamast mehele, kellest sõltus kõik. Iga kord, kui Riigikogu oli valmis lõplikku otsust tegema, kasutas ametisse jäetud eelmist valitsust esindav väliskomisjoni esimees oma volitusi hääletuse vältimiseks. Kassi-hiire mäng kestis, kuni jõudis kätte aeg minna konvendile. Siis tehti otsus, mille tegelikku sündi kajastas vaid üks (!) Eesti ajakirjanik ja sedagi hilinenult. Nimelt langetas Riigikogu 3-liikmeline juhatus otsuse, et konventi läheb kaks …juhatuse liiget.
Kuna lõpptulemus (P. Kreitzbergi, L. Meri, T. Kelami ja H. Hololei isikute näol) rahuldas nelja suurt erakonda, siis on nende järgnenud vaikimine kandidaatide valimise osas mõistetav. Demokraatia valvekoeral tulnuks igal juhul häält teha, sest 101 inimese valik on selgelt midagi muud kui 3-liikmelise seltskonna endi hulgast tehtud valik. Pealegi polnud raske ette näha, mis hakkab järgnema ebademokraatlikule kokkuleppele, mille saavutamist kiivalt avalikkuse eest varjati ja varjatakse siiani. Loomulikult said selleks uued katsed otsustajate ringi vähendamiseks, sest poliitika peategijate leppimine ebademokraatiaga saab sünnitada vaid uut ebademokraatiat. A. Tarand on liialt kaua olnud poliitikas, et seda mitte aimata. Pealegi oli tal võimalus "pullitegemine" lõpetada ja näidata eeskuju hea tava loomisega. Paraku seda ei sündinud ja järgnes see, mis on sündinud mujalgi.

Neljaks aastaks ametisse

Esmalt tuli ei-tea-kust ettepanek valida Riigikogu esimees ühe aasta asemel kohe neljaks aastaks. Mõistagi saab järgmiseks sammuks ka komisjonide esimeeste valimine samaks tähtajaks. Jutud sellest, et nähakse ette ka ametikandjate umbusaldamise mehhanism, on sõnakõlks, mille rasket realiseeritavust näitas suurepäraselt Tarandi "pullitegemine".
Mina lisan sellele nimistule ka Riigikogu kannapöörde põhiseaduse parandamise ja rahvahääletuse asjus. Veel aasta tagasi, 18. aprillil 2001 teatas justiitsminister Rask Riigikogule, et kõigepealt "tuleb rahvalt saada ei-või jaa-sõna Euroopa Liiduga liitumisprotsessile ja vastavalt sellele saab teha otsustusi ka põhiseaduse muutmise osas". Nüüd aga langetati päevapealt otsus toimida vastupidiselt - esmalt tegid 0,003% elanikest otsuse põhiseaduse muutmiseks ja mis ülejäänud rahval hiljem üle jääb kui tarkade otsus heaks kiita.
Pealegi ei näe Eesti rahvahääletuse seadus ette demokraatlikes riikides kehtivat reeglit - kui rahvas arvab vastupidiselt parlamendiga, läheb viimane viivitamatult ise laiali. Ilmselt ongi hea, et meil see reegel ei kehti, sest pole raske ette kujutada, milline "pullitegemine" vallandub Toompeal siis, kui rahvahääletusel ilmnebki, et rahvas arvab teisiti kui Riigikogu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)