Liiklusõnnetuse ohver jätkab elu abituna

INDREK VEISERIK,      27. veebruar 2008


Kui inimest vahistades loeb politsei talle alati ette kõik tema õigused, siis haiglas liiklusõnnetuse järel teadvusele tulev ohver on jäetud saatuse hooleks.

20. veebruaril Liiklusohvrite Toetusfondi (LOTF) ja Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu (ELIL) korraldatud teabepäeval jõuti järeldusele: riik ei jaga liiklusõnnetusse sattunud inimesele piisavalt teavet tema õiguste kohta.

„Eestis ei tule liiklusohvrile keegi hõbekandikul tema õigusi ette kandma, kui ise jalaga vastu maad ei trambi. Riik on loonud tegelikult piisavalt toetusi liiklusõnnetusse sattunud inimestele, kuid bürokraatlik korraldus muudab nende kättesaamise ülikeeruliseks," sõnas ränga avarii üle elanud Kaire Kaljurand oma ettekandes. „Haiglas oleks pidanud meedikud andma mulle broshüüri, kus oleks kirja pandud minu kui liiklusõnnetuse ohvri õigused. Siis oleks jäänud ära hunnik hilisemat südamevalu. Inimene ei tohiks haiglas teadvusele tulles tunda end üksijäetuna."

Kaljurand kirjeldas oma hilisemaid stressirikkaid kogemusi kindlustusfirmast ja mitmetest ohvriabiorganisatsioonidest raha taotlemisel.

„Pärast pikka ja müstilist teed leidsin internetist LOTF-i kodulehekülje, kust ma sain lõpuks abi. Kuid mida teeb inimene, kel puudub internet ja pole oskust abi otsida?" viitas Kaljurand info ebavõrdsele kättesaadavusele.

Kannatanu pereliikmed on liiklusõnnetuse tegelikud ohvrid

„Liiklusohver on nagu imik – tal tuleb uuesti õppida endaga toime tulema," arvas ELIL-i juhatuse liige Tiia Sihver, kõneldes liiklusohvri kohanemisest uue olukorraga.

„Mäletan, et kui haiglas esimest korda silmi avasin, vaatasid voodi ümber kogunenud lähedased mind imeliku pilguga. Mõtlesin, et kas ma näen tõesti nii inetu välja? Nad püüdsid olla vaprad, kuigi endil olid pisarad silmist purskumas," meenutas ta.

„Naabrid ja lähedased aitasid mul õnnetusest üle saada. Mitte mina pole ohver, vaid pigem on seda mu pereliikmed. Puudega inimese maailm on selles mõttes parem, et tekivad teised väärtushinnangud elule. Kahju vaid, et läbi niisuguste piinade ja kannatuste."

Tiia Sihveri arvates tuleks teha uurimus, miks eestlased ei pea lugu kaasliiklejatest. „Muidu tegeleme vaid tagajärgedega ja põhjuste uurimine jääb unarusse. Teavitustöö jääb inimestele siiski kaugeks, kui see otseselt ei puuduta teda ennast või lähedasi."

ELIL-i juhatuse liige tõi välja kurva statistika – liiklusõnnetuste tagajärjel puude saanute hulk kasvab pidevalt.

Teabepäeval esinenud vandeadvokaat Andres Aavik peab mittevaralise kahju tõestamist Eesti kohtusüsteemis raskeks, sest puuduvad kriteeriumid, kas valu võiks võrduda näiteks 100 või 10 000 krooniga. Advokaat tõi näiteid, et mittevaralise kahju väljanõudmine võib kesta pikki aastaid. „Minu lauale pole veel jõudnud ühtki dokumenti, kus oleks kirjas kohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju summa," sõnas Aavik. „Soomes on valu ja kannatuse mõiste kohtupraktikas paremini välja kujunenud. Kirjutamata tavade järgi on igal vigastusel olemas rahaline mõõde, mida kohus kindlalt järgib," tõi advokaat näite.

Aasta tegu liikluses ja sõnad paberil

Peaauhinna „Aasta tegu liikluses" pälvis Lõuna politseiprefektuuri ennetusprojekt „Liiklusliin", kuhu Lõuna-Eesti liiklejad on saanud teatada neile silma hakanud liiklusrikkumistest. Liiklusliin (tel 14 900) on seitsme kuuga vastu võtnud 2632 teadet. Kõige rohkem on teada antud
valestiparkijatest ja kihutajatest. „Liiklusliinile" tulnud teate põhjal võetakse liikluskorda rikkunud auto valdajaga telefonitsi ühendust ning talle antakse teada, et toimepandud rikkumist on märgatud. Seejärel kantakse rikkumisjuhtum politsei andmebaasi.

„Eesti liikluses toimivad siiani karja- ja ärapanemisinstinktid. Teeme nii, et ei saaks öelda, nagu oleks liikluskultuur Eestis peegelpilt meie ühiskonnast," märkis LOTF-i nõukogu esimees Robert Antropov. Loodetavasti on endise politseijuhi tänased mõtted siirad ja ta kahetseb oma endisi Hummeriga tehtud liiklusrikkumisi.

Ka kaasliiklejate üle omakohut mõistnud näitleja Peeter Oja allkiri möödunudnädalasel avalikul pöördumisel lõpetada kaos Eesti teedel ei tohiks jääda pelgalt sõnadeks paberil. Liiga palju on viimasel ajal olnud üleskutseid stiilis „Tehke minu sõnade, mitte tegude järele".

Teadvus ja materiaalsuse kasv ei astu ühte sammu

Riigikogu liikme Kalle Laaneti (Keskerakond) arvates on olukord liikluses küll hull, aga siiski mitte nii hull, et paranemislootust pole. Liiklusohutus on üliterav probleem mitte ainult Eestis, vaid mujalgi Euroopas.

„Miks juhtub nii palju liiklusõnnetusi? Sest meie teadvus ei ole järele jõudnud reaalse materiaalse olukorra teisenemisele. Liiklusintensiivsus on suurenenud, autode hulk on kasvanud ja kasvab veelgi," arvas Laanet. Eesti haridussüsteemis puudub liiklusõpetus. Lastele peaks õpetama, kuidas liigelda ohutult.

„Kui noorjuht saab paari kuuga juhiloa kätte, tähendab see vaid, et legaalne juhtimisõigus on tal olemas, kuid kogemusi pole. Need tulevad aastatega. Noored oskavad küll vingelt „kohalt võtta" ja kiiresti sõita, kuid tundub, et suuremaid oskusi nõuab neil auto pidamasaamine," kritiseeris Laanet. „Järjest rangemate karistustega me demokraatia tingimustes ja turumajanduses olukorda ei muuda. Liiklustihedus on selleks liiga suur ja noored saavad ka napsi liiga kergelt kätte. Siin on vaja ikkagi kompleksseid meetmeid, mille taha asugu kogu ühiskond."


[fotoallkiri]
VAPPER NOORMEES: Tunnustusauhinna „Väärikas tegu" pälvis Kaspar Mägi, kes sattus seitse aastat tagasi liiklusõnnetusse, mille tagajärjel sai üliraskelt vigastada. Ta on liiklusohutusalastel ennetusüritustel rääkinud endaga juhtunust, pannes kuulajaid elu üle tõsiselt järele mõtlema.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)