Vähem riiki rahvale ja rohkem raha rikastele

TOOMAS VITSUT,      24. jaanuar 2007


Selline lihtne sõnum kõlas oravapartei üldkogul, mis oli kui eneseupitus-paraad. Reformierakonna foorumi uhked, enesekiitusest ja enesekindlusest pakatavad kõned olid täis heldeid lubadusi, kuid ei näidanud nende täitmise teid.

Samas räägiti hirmujutte teiste erakondade kavadest ja kuulutati, et ainult oravad teavad tõde Eesti arengutee kohta.

Oravad ikka vanal rajal, ei midagi uut

Need, kes ootasid reformipartei üldkogult veidigi uusi ideid ja läbimõeldud sõnumit Eesti tuleviku kohta, pidid pettuma. Parteijuht Ansipi meelest on ka lähiajal Eestil vaid üks ainuõige tõde ja üks tee, ning seda teavad vaid reformistid. Eesti edu imevõti peituvat maksude jätkuvas alandamises, ja see lahendavat kõik probleemid. Kallase ja Ansipi parteid ei huvita, et vähem makse riigile tähendab ka vähem raha haridusele, tervishoiule, teadusele ja sotsiaalabiks vaesematele.
Praegu päevakorral oleva arstide ja õdede streigi peapõhjuseks on ju see, et riigil pole olnud piisavalt raha tervishoiu jaoks. Need puuduvad sajad miljonid jäävad saamata just reformipartei survel toimuva riigi maksubaasi pideva ahenemise tagajärjel. On teada, et tulumaksu alanemisest sisuliselt üldse ei võida keskmist ja sellest väiksemat palka saavad inimesed. Kuid nad kaotavad hoopis rohkem, sest riigieelarveraha nappuse tõttu tõusevad paljude vajalike teenuste hinnad, halveneb pääs arsti juurde, kallineb ühistransport jne.
Tulumaksu jätkuva alanemise kurss on kasulik ainult väikesele rikkamale osale rahvast ega saa kuidagi kaasa aidata kogu Eesti viimisele Euroopa rikkamate maade hulka. Reformipartei lubab nelja aastaga alandada üksikisiku tulumaksu veel 4 protsendi võrra, praeguselt 22 protsendilt 18 protsendile, ja säilitada ettevõtetele praeguse tulumaksuvabastuse.

Siin sai parteiliider Ansip võitu peaminister Ansipist. Valitsusjuht teab hästi, et 2009. aastal tuleb meil niikuinii muuta ettevõtete tulumaksuvabastust – viimaks see vastavusse EL-i tähtsa direktiiviga, mille muutmine pole meie kätes. Aga parteijuhina võib Ansip lubada ka neid asju, mis kõlavad uhkelt, kuid pole reaalsed. Taas meenub oravate kärarikas aastatetagune lubadus tõsta keskmine palk kiiresti 9000 kroonini. Kõik said aru, et see pole reaalne, kuid kõlas hästi. Mis sellest, et lubatud piirini jõuti alles nüüd. Võitjate üle ju kohut ei mõisteta ja reformipartei on alati olnud võitjate seas. Ka nüüd kuulutab Ansip uhkelt juba ette oma partei suurt võitu märtsivalimistel. Selle toetuseks on tal tuua vaid paar mustvalget argumenti. Ainult reformikad teadvat tõde, kuidas viia Eesti kiirelt Euroopa viie jõukama riigi sekka, sest ainult neil olevat terviklik visioon Eesti tulevikust. Ja seepärast pidavat nende võit olema ainuvõimalik, sest muidu tulevat Savisaar, ja siis on pidu läbi.

Tõsise visiooni asemel hirmu- ja õudusjutud

Poleks uskunud, et üks parteijuht, pealegi veel peaminister, kasutab sellist pooltõdede ja spekulatsioonide arsenali, et hirmutada ja eksitada rahvast ning halvustada teist suurt erakonda, kellega ollakse veel ühes koalitsioonis. Ulme- ja õuduskirjanduse klassikagi ei paku nii värvikaid kirjeldusi hädadest ja koledustest, mis tabavat vaest Eestit siis, kui Riigikogu valimistel ei peaks võitma reformipartei ning võimule pääseks Keskerakond ja Savisaar.
Kes küll peaministri nõustajatest pani Andrus Ansipi uskuma oma juttu sellest, et Savisaar tahtvat teha palgareformi „rahapabereid juurde trükkides", tekitades nii hiigelinflatsiooni, loobuda valuutakomitee süsteemist, devalveerida meie armsa krooni ja peletada Eestist eemale investorid ja üldse „kõik majanduslikult mõtlevad inimesed"?
Kahjuks ei näinud, kas reformipartei kongressil olid paljud murepisarais, kui parteijuht ja peaminister maalis kantslist jubedalt sünge pildi Eestist, mis pärast Savisaare palgareformi muutuvat mahajäetud kolkaks. Ilmselt võpatas palju parteidelegaate, kui Ansip kuulutas lõpuks: siis ongi pidu läbi ja ring täis. Vähesed mõtlesid vist sellele, et praegu kergele laenule ja importi kasvatavale suurele sisetarbimisele rajatud pidu saab varsti tõepoolest läbi ja siis peab Eesti suutma ise oma jalgel seistes hakkama saada.
Kui suur osa Eesti väljaõpetatud tööjõust on läinud paremat palka otsides võõrsile, meie oma rahvaarv kahaneb edasi ning suures tarbimistuhinas ja enesekiituses pole me suutnud üle minna tõeliselt teadmistepõhisele majandusmudelile ja kasvatada tööviljakust, ootavad meid ees rasked ajad. Siis mõjuvad jutud Eesti majanduse imerohust – tulumaksu pidevast alandamisest – naeruväärselt ja vananenud klisheena, mis ei anna vastuseid uutele keerukatele ülesannetele. Aga siis on juba hilja. Kui härra peaminister käiks rohkem mööda Eestit ja vaataks valimisplakateid, siis ta näeks üht huvitavat asja: Reformierakond lubab kõigile võrdsustavalt ja ilma igasuguste eeltingimusteta kohe rohkem palka, Keskerakond aga peab parema palga eelduseks meie rikkamat riiki ega luba kergel käel pilduda raha kohe ja kõigile. Kumb lubatud tee õõnestab Eesti majandusedu, toidab suurt sisetarbimist ja kõrget inflatsiooni ning ohustab meie krooni stabiilsust? Sellele küsimusele vastamiseks ei pea trügima miljonimängu.

Teiste soovituste tarkuseteri ei arvestata

Reformierakonna looja ja vaimne isa Siim Kallas rääkis parteifoorumil mõistujuttu vabadusest ja ohtudest sellest ilma jääda, hoiatas populistide võimulepääsu eest, nagu mitmes Ida-Euroopa riigis on juhtunud.
Kuid ta ei rääkinud midagi sellest, et mitmed Lääne nimekad rahanduseksperdid ja Maailmapank ning IMF on korduvalt juhtinud murelikult tähelepanu ohtudele Eesti primitiivselt liberaalses majanduskursis. Nende meelest järgib see kurss eelkõige rikkama kihi huve ega kahanda Eesti suurt väliskaubanduse puudujääki ja jooksevkonto defitsiiti, mida toidab tulumaksu alanedes jõukamatele kätte jäävast rahast kosuv suur sisetarbimine.
Pealegi kahandab niisugune kurss riigi võimekust pakkuda kogu rahvale tänapäevasel tasemel avalikke teenuseid, halvendab arstiabi kättesaadavust, hoiab päästeteenistust ja politseid rahakriisis ning suurendab veelgi sotsiaalseid lõhesid ja kihistumist ühiskonnas. See kurss ei rajane samadel sotsiaalse hoolivuse ja õiglase ühiskonna põhimõtetel kui enamikes Euroopa maades.
Kahju, et selle pärast tunnevad rohkem muret mitmed asjatundjad välismaalt, mitte aga meie oma valitsuse juhtpartei Reformierakond.Ja Kallase hoiatav jutt räigest populismist peaks käima eelkõige ta enda kodupartei kohta, sest "palju raha kohe ja kõigile" ei luba tänases valimiskampaanias küll keegi peale oravapartei.
Eesti peaks olema juba nii küpsel arengutasemel, et mõista tähtsaid asju. Me vajame ka Euroopa Liidus ja NATO-s olles tugevat ja aktiivset riiki, mis teeniks kogu rahvast. Eesti arengutee peab olema selline, mis tagab inimväärse elu ja hea palga kogu Eestis ning toob võõrsilt tagasi sinna läinud tuhanded kaasmaalased. Allhanketööde odava tööjõuga tegijast peame saama oma inimeste tööd väärtustavaks teadmistepõhise majandusega edukaks ja õiglaseks riigiks, mis ei mõtle ainult rikastele, vaid hoolib rahva käekäigust kõikjal Eestis: Missos ja Tartus, Läänemaal ja Narvas, saartel, Paldiskis ja Türil, Mustvees ja Tallinnas.


Selle kirjutise avaldamisest keeldusid Postimees ja Eesti Päevaleht.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)