2004. aasta eelarve ei vasta muutunud tingimustele

OLEV RAJU,      15. oktoober 2003


Usun, et kahes eelmises numbris avaldatu näitas tähelepanelikule lugejale veenvalt, et 2004. aasta eelarvega on lood pehmelt öelduna segased. Ilmselt kerkis ka küsimus, miks see nii on. Põhjuseid on tegelikult palju, kuid peamisi on kaks. Esiteks on väga raske teha loogikavigadeta eelarvet olukorras, kus aktiivselt sekkuvad protsessi riigieelarvega varem mitte kokku puutunud minister ja võimuerakond. Teiseks muutusid 2003. aastal oluliselt eelarve koostamise majanduslik ja sotsiaalne keskkond. Selle suurimaid muutjaid oli kaks: mehhaaniliselt kokku kirjutatud ja seetõttu täitmiseks ebareaalset rahasummat nõudev koalitsioonilepe ja liitumise algus Euroopa Liiduga. Esimese, s.o koalitsioonileppe mõju 2004. aasta eelarve projektile on juba vaadeldud, vaatame nüüd natuke ka teise teguri, Euroopa Liiduga liitumise mõju 2004. aasta eelarvele.

Valitsus räägib meeleldi sellest, et seoses ELi astumisega on Eesti 2004. aasta riigieelarve tulude poolel tervelt 5,2 miljardi krooni eest välisabi. Summa on vähemalt esmapilgul soliidne. Kuid vaatame lähemalt, mis on selle arvu taga ja mida see tegelikult kaasa toob.
Olgu kohe alguseks öeldud, et nii suur summa välisabi real üllatas mind väga. Kogu aeg oli juttu 3-3,5 miljardist kroonist; järsku aga on eelarve kavas 5,2 miljardit krooni. Ei 2004. aasta eelarve ise ega ka selle seletuskiri ei anna otsest vastust küsimusele, mis alusel on saadud selline prognoosi oluline suurenemine. Võib ainult oletada, et rahanappuses ministeeriumid panid eelarvesse kirja kõik, mida üldse on lootust välisabina saada. Seda arvestusega, et kui selle summa ulatuses on raha kulutamise peale lepingud sõlmitud, ja raha tegelikult ei tule, siis on loota, et see raha ikkagi leitakse mingist allikast, kas või laenates. Lähevad ju lepingu tühistamise trahvid väga kalliks, nii et odavam on see raha mistahes vahenditega leida.

Välisabi võib jääda lubatust väiksemaks
ELi raha jaotatakse suures osas projektipõhiselt, s.t selle saamiseks tuleb esitada mahukas projekt ja seda terves reas instantsides kaitsta. Sellise raha kätte saamine ja seejuures kindlasti just 2004. aastal pole sugugi kindel. Tuletagem meelde kas või äsjast uudist, et teede-ehitusele jäi 2003. aastal tulemata 350 miljonit krooni välisraha. On tõsised kartused, et 2004. aasta tegelik välisabi osutub 1-1,5 miljardi krooni võrra väiksemaks kui riigieelarve projektis kirjas.
Kuid see on veel väiksem mure. Et saada Eesti tegelikku "võitu", tuleb sellest summast maha lahutada meie ELi liikmemaks - 2004. aastal 0,9 miljardit krooni - ja raha taotlemise kulud. Viimaseid täies ulatuses välja tuua on sisuliselt võimatu. Küll aga saab eelarvest välja tuua enamiku neist kordadest, kus EList tulev raha läheb lihtsalt bürokraatiale. Ja need summad pole väikesed. Nii kulutab põllumajandusministeerium otseselt majandamis- ja personalikuludeks üle 100 miljoni krooni välisabi, majandusministeerium üle 50 miljoni krooni jne. Kokku on selliseid kulusid võimalik eelarve projektist välja noppida u 300 miljonit krooni, kuid see pole kindlasti veel täielik summa. Ja kui palju mitmesugused ametnikud maksumaksja rahadega kinni makstud "tavalisest" tööajast kulutavad seoses ELi poolse abi taotlemise, jaotamise ja tulemustest aru andmisega, ei suuda vist keegi öelda. Kui ma väidan, et sellest reaalsest ELi 3,5 miljardist kroonist tuleb maha lahutada selle "hind" oma 2 miljardi krooni ulatuses, siis on suurusjärk ilmselt õige. Ei ole odav see ELi abi!

Omaosalusele pole eelarves lõpuni mõeldud
Kuid see pole veel kõik. Üldreeglina nõuab EL igale projektile ka nn omaosalust, s.t et kui EL annab miljoni, tuleb meil samale projektile omalt poolt kaasa panna 200 000-400 000 tuhat krooni. Seega peab Eesti omaosalus 2004. aastal olema kusagil miljardi ringis. Kõik see raha tuleb võtta eelarvest.
Seoses ELi rahadega muutub keerulisemaks veel üks asi. ELi abi ja sellele meie poolt juurde lisatud nn omaosalust tohib kasutada vaid selleks, milleks see on ette nähtud. Seega väheneb Eesti eelarves selle raha osakaal, mida valitsus saab oma prioriteetideks soovi kohaselt ümber jaotada.
Ja kui me seda kõike arvestame, siis selgubki, et 2004. aasta eelarvele oleks tulnud läheneda teisiti, kui me seda tegime 2003. aastal ja sellele eelnenud aastatel eelarvetega. Seda uut lähenemist 2004. aasta eelarve projektist välja ei loe. Veel enam, eelarve projekt lausa kisendab stampidest.
Ilmselt on tähelepanelik lugeja juba ise teinud järelduse, et tegemist on viimase kümne aasta ebaõnnestunuima eelarveprojektiga. Seda ümber lükata ei oska …

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)