Humaansuse puudumine riivab valusasti inimeste hingeelu

MARGA TIITUS,      05. mai 2004


Mind viis kimbatusse M.-M. Lille artikkel "Hingesuurusest ja selle puudumisest" (PM, 11. jaanuar 2004), milles tuntakse muret, kuidas me Euroopa vaimumaailmaga suhestume.
M.-M. Lill püüab teavitada võõrastusest ja vastumeelsusest, mida hingekultuuri puudumine empaatiavõimelises ühiskonnas Euroopa Liidu vaimuruumis tekitab. Samas viib segadusse pealiskaudsus võrdlusmomentide otsimisel sellistest suurtest nähtustest nagu NSVL ja EL.

Kahe silma vahele on jäänud majanduslikud ja muud huvid, mille ajel riigid, valitsused ja liidud tegelikult toimivad ja tekivad. On selge, et igal riigil ja konglomeraadil on oma ideoloogia (kellegi või millegi teenistuses), sotsiaalpoliitika ja õigusnormide kogumikud. Kas neid peaks samastama vaimu(vaimsus)maailmaga? Võib-olla hoopis majandussuhete maailmaga? Et vaimu(vaimsus)maailma parimad esindajad, empaatiavõimelised, hingelt arenenud inimesed annavad neisse oma osa, püüavad neid suunata humaansuse ja eetika rööbastesse, on küll õige, kuid kurat kipub kantslisse kõikjal. Sestap ei peegelda õigusnormide kogumikud tegelikkust sugugi adekvaatselt ega täida oma eesmärke ideaalselt.

Euroopalik ühiskond peab tagama inimväärse elu
M.-M. Lill leiab Euroopa kõrgetasemelisele vaimumaailmale tõestuse juba Euroopa sotsiaalhartast. Tsiteerin: "… on euroopaliku ühiskonna kohus tagada oma liikmetele võimalused ja eeldused inimväärseks eluks. See kohustus on sätestatud muu hulgas ka juriidiliselt, Euroopa Harta kujul."
Et Euroopa Nõukogu Sotsiaalharta vaimsus (või majandusliku võimalused, mis on alati käepärane, veniv vabandus) meile üle jõu ja arusaamade käis, nähtubki sellest, et me sellega kõigis punktides ei ühinenud.
Hartasid, plaane, programme, sotsiaalpoliitiliste õigusnormide kogumikke koostavad kõik riigid, võimuladvikud, vennaskonnad ning lugeda on neid ilus ja hea. Kõik need püüdlevad millegi parendamise poole, hoolitsedes üldiselt inimese, kodaniku või rühmituse heaolu eest. Majandus ja majandussuhted on ikkagi see baas, millel arengut tagav "kapriis" eetika võib (kui võib) oma seemet kasvatada. Olemas peavad olema mõlemad.

Harta kui koorekiht piima peal
Kõikide hartade, lubaduste ja manifestide täit(u)mine sõltub ajaloo pööretest, ladvikute huvidest, majanduslikest ja muudest huvidest, paraku samuti kõigest, millel veel nimegi pole majandusteaduste (ühiskonna- ja ajalooteaduste) avastamata seaduspärasuste maastikul. Selline harta on justkui koorekiht piima peal. Vaimumaailma kehastavad nii vaimse kui materiaalse maailma tegelikkus ja tagajärjed. Läänemaailmale, kogu inimmaailmale on omane paradoks – kõigepealt tekitatakse probleemid ja seejärel hakatakse neid korrigeerima programmide, hartade, õiguskogumike ja ametiühingute abiga. Ka ei räägiks ma ühe konglomeraadi puhul, ja seda EL ju on, vaimumaailmast üldiselt – nii erinev on see rassiliselt, geograafiliselt ja ajalooliselt. Lähtuda tuleks ideoloogia, poliitika ja majandussuhete maailmast.

Eurooplase hinge mahuvad teisedki
Hingesuuruse all mõistan ma hingekultuuri, intelligentsi, silmaringi ja empaatiavõimet. Siiski peidab hingesuuruse mõiste eneses veel oma huvidest loobumise võimet-oskust-tahet, armastamisvõimet, kui soovite, sügavat sümpaatiat kellegi-millegi suhtes ja teatud lõpuniminekut. Inimene võib ju teadvustada üht või teist nähtust, seda isegi mõista, kuid kui palju see teda hingeliselt puudutab, kui palju ta selle heaks enesest anda tahab või julgeb, on hoopis iseasi. Hingelisest tunnetusest ja empaatiavõimest tekkinud andmistahe ehk ongi hingesuurus. Nende omaduste arenguks ja tekkimiseks on vaja intelligentsi ning silmaringi. Viimane ei ole mitte lõbus ekskursioon Euroopa linnades, liivarandadel, vaid eelkõige süvitsiminek elunähtustesse, mille puhul infohulk ei ole sugugi tähtsusetu, kuid ilma süvitsiminekuta kui hane veega ülevalamine – mõttetu.
Just süvitsiminekust jääb M.-M. Lille artiklis puudu. Ka NSVLi osas, millest ta ei võigi midagi täpselt teada ega taibata juba oma nooruse tõttu. Veel hullem – ei tahagi!
Tsiteerin: "… aga eurooplaste hinge mahub nende endi kõrval ka teisi. Seda näitab kas või fakt, et nad nõustusid suure hulga postsotsialistlikke riike endi hulka võtma ning sellega seotud kulutusi kandma."
Kõlab, nagu kunagi Suur Vene Hing.

Uutel arenguseadustel polegi veel nime
Midagi ei toimu ilma majanduslike huvideta. Kui siia lisada veel võimalikud muud huvid, näiteks püüd hoida NATO baase (tulevikus võib-olla ELi baase) Euroopa südamest eemal (terrorismioht, saaste). Kui mõelda ka võimalikule Hiina ülevoolamisele Siberi ruumi, mis toob kaasa Venemaa tagasivalgumise (püüde) kunagistele Euroopa asualadele. Venemaa on ja jääb riigiks, mida päriselt eirata ei saa. Mõelda tuleks Venemaa kui sõbraliku (omasema Hiinaga võrreldes) puhvertsooni hädavajalikkusele Euroopa ja Aasia vahel, sel eesmärgil ei saa pahaks panna ELi äärealade ümberjaotamist.
Mis tahes ja kelle tahes arvamus sellistes asjades jääb alati vaid oletuseks, sest kusagil on olemas arenguseadused, mille tarvis meil veel nimegi ei ole.

Kas meil on hingeaadlikke?
M.-M. Lille artikkel põlastab meie sisemist uhkusepuudust, väärikusepuudust, mis sunniksid inimest ja eelkõige juhti olema idealistlikum, püüdma muuta maailmas midagi paremuse poole ilma omakasu, karjäärihimu, käsi-peseb-kätt-süsteemi esikohale seadmata. Nimetaksin sellise suhtumise pahupoolt orjamentaliteediks. Aadlikku ei määra ära mitte matrikkel, vaid empaatiavõime ja sellega arvestamine, oma südametunnistuse kuuldavõtmine, harjumuspärane iseenesele tõe rääkimine, loojauhkus. Hingeaadlikku nimelt. Ainult kas tõesti usub M.-M. Lill, et Euroopa on täis hingeaadlikke?
Humaansusest ei taheta meil midagi teada, tekitatakse olukordi, mis selle välistavad ja hakatakse siis (kas või korjanduse abil) ebakohti korrigeerima. Just humaansuse puudumine riivab valusasti inimeste hingerahu, sedasama vaimlis-hingelist keskkonda, milles elame. Mõtte- ja tundeelu suunamine, lähtudes empaatiast, ei ole harjumuslik utilitaarsust mõistuseks pidavale eestlasele. Hoidku taevas, et sellest ei saaks meie rahvuslik omapära!

Inimene võiks oma mõistust kasutada
Eesti on üleminekuajas, kus ta on ajalooliselt pea kogu aeg olnudki. Sellega on nii harjumuspärane kõike paha põhjendada. Haldjariiki pole mõtet ka EList ja USAst otsida. Seda lihtsalt pole meie planeedi praeguses aeg(arengu)ruumis olemas. Ehk tuleb see erinevaist kildudest kokku panna. Sestap polegi mõtet paljast mängulustist seda peenart bensiiniga üle valada, millel kasvasid (ja kindlasti mitte vääriti) ja said hariduse meie vanemad ning mida oma tööga toitsid vanavanemad.
Tsiteerin: "… mille meie vaimumaailma jättis nõukogude aja väärastunud väärtuste maailm. Kaastunne ja empaatia muudeti seal negatiivseteks omadusteks, inimliku nõrkuse tunnusteks."
Inimene ei ole pudel, kuhu keegi "paha" võib sisse valada mistahes. Inimesele selleks mõistus ongi antud, et ta seda kasutaks. Oma intelligentsi või püüu eest arengu poole vastutab inimene ise.
Propagandamasin ja seda juhtivad jõud ei ole mitte ainult NSVLi väljamõeldis, see on olemas nii USAs kui ELis ja mistahes seltsingus, riigis või konglomeraadis. ENSVs kasvas üles nii mõnigi põlvkond haritlasi. Selles "väärastunud väärtuste maailmas koolituse saanud Eesti arstid ei jää milleski alla Euroopa arstidele – pigem vastupidi. NSVLi ülikoolides õppinud teadlased on tolleaegsete võimaluste juures teinud põhjapanevaid avastusi. Julgen öelda veelgi ketserlikuma mõtte – tolleaegne lihttööline tundub mulle intelligentsem välismaisest.
Ja et üks riik kestaks kas või ainult 60–80 aastat, on vaja midagi enamat kui minevikuväärtusi, maavarasid ja vange.

Hingesuuruse juurde tagasi
Vahe vaeste ja rikaste vahel suureneb aga terves maailmas, ka ELis. Euroopa maadest ei ole kadunud kodutud, tohutud sissetulekute erinevused, kindlusetusetunne, mis jääb mõnede ühiskonnaliikmete kanda läbi elu. Minimaalnegi kindlustatus on aga just see, mis peaks iseenesestmõistetavalt, nagu valgus ja õhk, olemas olema igal kodanikul arenenud vaimumaailmaga riigis.
Ei taha mõistlikuks tunnistada, et õigusi, mis peaksid olema või on garanteeritud hartades, direktiivides jms, peab elus ikkagi kätte võitlema näiteks läbi ametiühingute, oma närve ja elu kulutades. Seda pean ma inimressursi raiskamiseks. Ka hiline pensioniiga, milleni seetõttu jõuab vähem inimesi, ei ole inimarmastuse musternäidis ega väljapääs. (Üks põhjustest, milleks Euroopa immigrante ja teiste riikide värsket tööjõudu vajab.)

Mahamaterdamine kipub meie kaubamärgiks saama
Ühe sarimõrvari või sadisti elu ja olmetingimuste üle arutlemine jääb siiski näituseeksemplari tasandile. Selge on ka see, et sõja läbiteinud mees, kes hiljem veel vangilaagris pärisretsidega aastaid koos istus, ei mõtle nagu Rootsi kodanlane või varemete vahel kasvanud laps või nagu Prantsuse pühapäevakooli õpetaja. Meie vanemad ja vanavanemad on sellest ajast tulnud ning selle aja kaja ja äratundmishetked, tõmmates paralleele meie praeguse maailmaga, annavadki suhtumise surmanuhtlusse.
See, mis oli lubatud neile, pole lubatud ehk enam meile. Sestap ei tohigi me kõiki kurjategijaid, ka mõrvas süüdiolevaid, ühe mõõdupuuga mõõta. Just mõtlematu mahamaterdamine kipub viimasel ajal tõesti meie kaubamärgiks saama. Samas ei tasu olla naiivne ja lasta end neis küsimustes teab kellel ja teab mis otstarbel lollitada.

Kultuur pole enam kõigile kättesaadav
Osavõtt sõdadest, konfliktidest võõrastes maades (meenutame Esimest ja Teist maailmasõda ja nende ohvrite arvu!!!), muserdatus elustressist-depressioonist – eks ole Euroopas sedagi? Või see, et kultuur (raamatud, muusika, kunstid jm) pole enam kättesaadav kõigile, sest otsuse teeb raha, mitte eetika ega hingesuurus. Kõige selle taustal polegi nagu inimeludel (veel vähem teiste olendite omal) sellist väärtust, kui ürikud jutustavad.
Selleski on M.-M. Lillel õigus, et Eesti ideaal oleks olemasoleva inimressursi suurim võimalik efektiivsus. Tuleks luua olukordi ja võimalusi, kus inimest kasutataks vastavalt tema parimatele võimetele – tema loovust. Isegi kui see ei leia väljundit läbi harituse.
Poliitiline konsensus ei tee imesid, nagu loodab M.-M. Lill. Ma usun, et peale karjääri ei tee see üldse midagi.
Kuna hingeaadellikkuse puudumine on meile tõsiseks probleemiks saanud ning see on konks, mille taha head ettevõtmised, sotsiaalne ja vaimne areng peatuvad, majanduslikud hüved ja suhted muutuvad rohkem pokazuhaks, hüvanguks vaid ühele osale rahvast – sellest siis härradeigatsus ja ainuvõimalik lootus Euroopa kujunduslikule jõule. Meenutab kangesti sajandite taguseid haldjamuistendeid.
Kui ise paremaks muutuda ei taheta, siis tuleb leppida saksa tujudega. Mida peakski too sellistes oludes tegema? Mis muud kui arendustegevust vanal äraproovitud meetodil "Talli ja keretäis peksa!".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)