Üheskoos universaalse kogumispensioni poole

JENS MEDER,      25. juuli 2001


Minu teadmised kogumispensioni rakenduse üksikasjadest Eestis on kahjuks liiga lünklikud, et veendunud kindlusega hinnata selle kriitikat Ivo Parbuse sulest (Kesknädal, 20.juuni).
Siiski sooviksin temaga - või Kesknädala lugejate ja kaasautoritega - seda avalikult arutada lootuses, et kui näiteks põhimõtteliseltki nõustutaks selle vajaduses vanurite protsendi kasvu taustal või efektiivsuses ühtlasema ja kõiki haarava majandusdemokraatia arenduseks - siis oleks vähemalt Kesknädalas peegelduv sügav lõhestus eesti rahva hinges "ravitud" ühiseks, selgelt defineeritud ülesandeks - leida tee, kuidas kogumispension oleks kõige usaldatavam.

Põhimõtteline nõusolek ei tähenda muidugi veel üksmeelt rakenduse detailides. Viimast aga taotleda lõplikus viimistluses juba algusest polegi kõige targem, sest varem või hiljem nõuavad muutlikud ajad ja praktilised kogemused niikuinii kohendusi.
Seega paljude meelest ehk puudulik kogumispensioni seadus oleks kohe juba vastuvõetavam paragrahviga, mis tunnustab jätkava kriitika realiteeti ja parandusettepanekute esitusi asjalikuks diskussiooniks, mitte surnuks vaikimiseks.
Kriitika ja opositsioon on kindlasti mõjuvamad, kui nendega koos on ka põhjendatud alternatiivid.

Näiteks, selgituse kõrval kuidas on võlga suurendamata võimalik finantseerida mõnda soovitud sotsiaalheaolu taset, peab see ka vastama küsimusele, kas ta kasvatab või kahandab üldist jõukust, sest just viimast ongi vaja teada sotsiaalhüvede tõusu jätkuvaks kindlustamiseks.
Kogumispensioni põhimõttelise vajaduse selgituseks lülitagem välja kõigepealt igasuguseid raharinglusele ja intressi määradele põhinevaid arvestusi, sest raha on ju peamiselt vaid kaubandust tõhustav, kahjuks veidi ebastabiilne, väärtuste mõõt.

Niisiis, kogumispension olgu rajatud müüdavatele, tähistatud materiaalväärtuste osakute omandusele, mitte mingitele obligatsioonidele. Jooksvaks tegevuseks on muidugi vajalikud kasvõi suhteliselt väikesed pangaarved.
Ei ole igaühel vaja olla kohe investeeringute asjatundja, sest esiteks on vähemalt alguses kõik isiklikud kogumispensioni arved liiga väikesed tõhusaks investeerimiseks omapead, ja teiseks on pensionifondi läbi investeerimine kindlam, sest isegi mõne suurema ettevõtte pankrott hõlmaks vaid murdosakese ühe pensionifondi kapitalist.

Muide, pensioni lõplikuks garanteerijaks jääb ikkagi riik samal põhimõttel, mis ei jäta pensionist ilma ka eluajal harva palga eest töötajaid.
Kogumispensioni olemuse selgituseks veel, et kui näiteks N. Liidu valitsuse laenupaberid oleksid olnud tähistatud osakud majanduses, poleks riigi pankrott mõjunud niivõrd rahvast vaesustavalt nagu see tegelikult juhtus (teatud büro- ja tehnokraatide kasuks) - et enamik indiviide tuli N. Liidu võrdlemisi jõukaelulisest stagna-ajast reaalväärtuste näol välja vaesematena, kui sakslased suurtest purustustest ja näljast 1945.a.!?
Ja kas Eestis ja Venemaal kõik, kellel õnnestus alal hoida või saavutada eramu omandlust, ei tulnud ka paremini välja riiklikust pankrotist kui need, kellel olid ainult pensioniõigus ja riiklikud obligatsioonipaberid?

Kui Kesknädala lugejad nõustuvad eeltooduga, ongi loodud eeldused kogu rahva koostööks universaalse kogumispensioni viimistluse suunas, mis minu arvates teostab soovitavat eetika printsiipi - isiklik heaoluline vastutus kõikide poolt ja heaks, väljendatud ka ehk löökmõistes - rahvalik, inimsõbralik kapitalism.
Ärgem hoidugem selgitavatest diskussioonidest. Isiklikult vaidlustan sotsialismi ideaali mitte eetika, vaid materiaalmajanduse ja isikliku motivatsiooni alustel.

Jens Meder
Auckland
Uus-Meremaa


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)