Nõuta nõunik ja ravikindlustus

ANDRES ELLAMAA,      26. jaanuar 2005


Postimehe toimetuses marineeris see lugu kuu aega ja ei ilmunudki.

15. detsembri Postimehes kirjutas peaministri nõunik Allar Tankler kirjatüki, mis kutsus üles alustama debatti tervishoiu rahastamise üle ning samas esitas teesi era(vabatahtliku?)ravikindlustuse vajadusest Eestis. Seejuures nõunik ei täpsustanud, kas tema mõtteis on erakindlustus sama, mis vabatahtlik. Siinkirjutaja käsitleb neid sünonüümidena.

Nõunik on genereerinud mõtte, et "tervishoiutöötajate palkade tõus võrdub tervishoiuteenuse kättesaadavuse kasvuga". Ise sünnitas teesi ja ise ka kummutab selle. Vähegi arusaaja on juba ammu mõistnud, et ilma tervishoiutöötajate palga tõusuta hoopis väheneb praegu olemasolev võimalus arstiabi saamiseks.
Nõuniku peamiseks lähtepunktiks oli mure, et haigekassa on monopol ning see paha asi tuleb kindlasti lõhkuda. Nõunik, kelle nõuga peaminister ilmselt aeg-ajalt ka arvestab, oleks muidugi võinud enne teema juurde asumist natukenegi sellesse süveneda. Oleks võinud avada alates 19. juunist 2002. aastast kehtiva ravikindlustusseaduse, milles ravikindlustus on määratletud kui sundkindlustus, mitte kui kohustuslik kindlustus.
Kui ta veel natukene oleks viitsinud süveneda, siis oleks ta avanud kehtiva kindlustustegevuse seaduse ning ehk mõistnud selle toel kohustusliku ja sundkindlustuse erinevust.

Peaministri nõunik võiks rohkem teada
Praegu talitleb haigekassa vastavalt seadusele kui sundkindlustust teostav avalik-õiguslik asutus ja kui see talitlemine huvigruppidele – patsiendid, arstid, maksumaksjad – eriti ei meeldi, siis selles pole süüdi ametnikud, vaid needsamad mehed, kes istuvad Toompeal ning teevad otsustusi, tuginedes kesisele nõule.
Nõunik, kes nõu andma kipub ja selle eest palka saab, oleks ju võinud tutvuda, kuidas on lood erakindlustusega teistes maades. Kas nõunik üldse teab, miks inimesed end kindlustavad? Meenutan talle vanasõna, et vangiraudade ja sandikoti eest pole keegi kaitstud, ja osutan, et ka haiguste ning hädade eest ei ole keegi kaitstud. Alles lähiaegadel olid korralikul mehel isegi kirstulauad pööningul ja tume ülikond kapis valmis. Ootamas.
Kindlustus on osutunud üldiselt küllalt efektiivseks mooduseks, kogumaks raha mustade päevade tarvis. Sest kunagi pole teada, millal need saabuvad. Kui mõni optimistlik inimene usub, et vajadusel saab operatsiooni tarvis raha laenuks pangast, siis ta eksib tublisti. Mida keerulisem operatsioon, seda kallim ja seda riskantsem. Pank küll nii naiivne pole, et taolist riski endale võtta, kui lootus raha tagasi saada on vähetõenäoline.

Haigekassa mängureeglid kinnitab valitsus
Nõunik kirjutab murega, et haigekassa talitab omapäi ja ei hooli riigi (!?) tahtest. Ja nõunik ei teagi, et haigekassa tegutseb seaduse alusel, haigekassa nõukogu kinnitab valitsus, seda nõukogu juhatab valitsuse liige ja peamist kindlustustegevust reguleeriv dokument – raviteenuste loetelu ja piirhinnad – kinnitatakse samuti valitsuse määrusega. Omaette küsimus, kuivõrd suudab ja tahab see nõukogu toppida nina asjadesse, mis seadusesätete alusel ongi määratud hukka minema.
Nõunik usub, et hädast aitaks erakindlustus. Ja soovitab poole ravikindlustusrahast jätta kindlustatule, et see saaks siis ise end kindlustada. See on ju ka praegu võimalik, peaasi, kui raha on. Imelik aga, et isegi meist palju rikkamais maades (v.a USA) on erakindlustuse osa riikide tervishoiukulutustes siiski tühine, enamikus alla 10% (vt graafikut).

Kes maksab muusika
Igal juhul sisaldab Tankleri soovitatud taktika endas enam ohte kui helgemat poolt. Reeglina hakkab see nn erakindlustus tegelema vähema ressursikuluga seotud riskide kindlustamisega. Veel kurvem, et erakindlustus tegeleb reeglina üksikjuhuga ning erakindlustuses kogutav ressurss ei ole kindlasti arstiabi ja selle kvaliteedi teenistuses. Seejuures ei too erakindlustus olulist kergendust olemasolevale, praegu sundkindlustusena funktsioneerivale ravikindlustusele.
Meenutan, et ravikindlustusmaksu makstakse palgalt. Muud tulud, mida on suhteliselt tühisel rahvaosal, ei ole ju sotsiaalmaksuga maksustatud. On tähelepanuväärne, et isegi praegune ravikindlustus on üpris suurele hulgale hea elatustasemega kodanikele tundmatu asi ja tõmblema hakatakse alles siis, kui häda käes. Loodetakse ikka, et keegi teine, ikka see tavaline hall palgatööline, maksab kogu muusika kinni.
Ometi on nõunikul pisut ka õigus – miks maksta korraga palju, kui võib vähehaaval kulutuseks valmistuda. Ja siin on erakindlustusel oma kindel koht. Erakindlustus võiks aidata korvata sissetulekute langust seoses haigusega. Selle abil võiks kindlustada endale ka sellise ravi, mille efektiivsus pole tõestatud ja võimaluse lasta end põetada mingeis eritingimustes. Selle abil võiks kindlustada nende raviteenuste kättesaadavuse, mis enam ei kuulu haigekassa nimekirja. Juba täna on sellest välja langenud hambaravi ja suur osa taastusravist, eks või lähitulevikus midagi muudki välja jääda. Seega aga suureneb paratamatult omaosaluse (nn out-of-pocket) raha osatähtsuse kasv.

Peaministri nõunik saadab leivaisast halbu sõnumeid
Omaosalus on pragune 50-kroonine visiiditasu. Omaosalus on ju ka see raha, mida haigekassa kasvavate ravimihindade juures lihtsalt ei suuda kompenseerida.
Muide, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) eksperdid osutavad, et erakindlustus on võimalus eelmeenutatud out-of-pocket ehk haige taskust võetava raha hulga vähendamiseks. Erakindlustusel on kindlasti oma koht arstiabi kättesaamisel, kuid ainult lisana olemasolevale ravikindlustusele, olgu see siis sund või kohustuslik.
Muidugi võib ju paarile-kolmele pangale või kindlustusasutusele olla üpris tulurikas, kui neil ühel hetkel õnnestub päris legaalsete võtetega saada umbes kolm miljardit lisaraha aastas. No hästi, kolme ei saa, sest tavaline palgasaaja, kes teenib keskmiselt 7000 krooni, kohe kindlasti ei hakka kindlustuskassasse kandma oma nelja ja pooltsada krooni kuus. Enamik palgasaajaist lihtsalt loobub sellest kulutusest, teades pealegi, et häda korral aitab ju haigekassa.
Haigekassa, kelle käes olev raha väheneks aga poole võrra, läheb veelgi suuremasse kriisi ja peab ägedamalt asuma raviteenuste nimekirja lühendamisele. Väljaminekud vajalikule ravile aina tõusevad ning vaesem osa sellest rahvast, kes alles hiljuti ühiselt tõotas koos kartulikoori süüa, peab arstiabita lihtsalt hinge heitma.
Tänapäeva Euroopale natukene sünge perspektiiv, eks? Vastuolude süvendamine ühiskonnas ei tohiks küll eesmärgiks olla. Peaminister võiks aga endale enaminformeeritud nõuniku palgata. Praegune saadab rahvale valitsusest liiga halva sõnumi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)