Valitsuse trikid hoolekandereformis

ARVO JAAKSON,      01. september 2004


Tänavu aasta 15. aprillil kiideti valitsuskabineti nõupidamisel heaks sotsiaalministeeriumis välja töötatud hoolekande kontseptsiooni tegevuskava eelnõu, mille alusel on hakatud ka juba tegutsema.
Selles sotsiaalhoolekande kontseptsioonis on aga kaks peamist aspekti, mis teevad murelikuks nii omavalitsused kui Laste Hoolekandeasutuste Juhtide Ühenduse. Need puudutavad laste institutsionaalse hoolekande reformimist.
Kontseptsiooni kohaselt plaanitakse tavalastekodude finantseerimiseks praegu ettenähtud vahendid anda mingisuguse valemi alusel omavalitsustele. Nii pannakse omavalitsused omavahel arveldama, ostma üksteiselt lastekodu teenust või ehitama oma lastekodu või mingil muul moel organiseerima laste asendushooldust.
Kogu häda aga seisneb selles, et nõuded, mida sotsiaalministeerium on juba kehtestanud ja kehtestab veel edaspidigi, ei võimalda omavalitsustel osutada kõigile neile nõuetele vastavat eurokvaliteetset teenust. Selle hind on aga juba praegu ligikaudu 6000 krooni lapse kohta kuus.
Esitatavad nõuded on aga kõrged nii töötajate kvalifikatsiooni kui ruumide tingimuste osas. Seega seisneb valitsuse idee ilmselt selles, et panna omavalitsustele üle jõu käivad kohustused koos ebapiisavate rahaliste ressurssidega. Mõne aja pärast aga järjekordselt deklareerida väikeste omavalitsuste suutmatust toime tulla oma ülesannetega. Imerohuks taoliste probleemide lahendamisel pidavat olema üksnes haldusreform.
Nii võibki kavandatavas laste hoolekande üleandmises omavalitsustele lahendamiseks näha valitsuse järjekordset kava veeretada enda ülesanded üksnes omavalitsuste kaela. Eriti küünilised on selle juures väited, et kõike seda tehakse laste huvides. Piltlikult öeldes on aga siililegi selge, et just vanemliku hoolitsuseta lapsed on need, kes hakkavad kõige rohkem kannatama. Sest omavalitsustele eraldatav napp raha võimaldab luua nn lastekodu mingisse tühjalt seisva tondilossi korteripugerikku, panna last valvama pensionärist perenaine ning lahendada toitlustamine supiköögi abiga.
Kuid mis sotsiaalministril sellest – tema ainult käib ja nõuab.
Teiseks valuliseks hoolekandereformi probleemiks on valitsuse soov anda omavalitsustele üle kõik üldlastekodud. Tore, esmapilgul sugugi mitte halb mõte, sest nii saaks mõnigi lastekodu osutada omavalitsustele mitmesuguseid vajalikke teenuseid – näiteks luua õpilaskodu ja turvatoa. Kuid mõtte tuum peitub selles, et riigieelarves pole ette nähtud mingit raha lastekodude kordategemiseks ja riik tahab need koos hoonetega omavalitsuste kaela sokutada. Kus on lastekodude kordategemise 21. sajandi programm? Seega jälle pall omavalitsuste väravasse põhimõttel – võtke oma lobudikud ja tehke nendest kõigile nõuetele vastavad hooned. Ah et pole raha? Noh, siis olete te ju ilmselgelt haldussuutmatud!
Erijutt on aga väärtuslikud mõisahooned. Kõige tõenäolisem on, et läbirääkimised nende munitsipaliseerimiseks lastakse põhja või ei alustatagi, vaid mängitakse need läbi Riigi Kinnisvara ASi omadele äraostmatutele maha.
Seda väidet kinnitab hoolekande kontseptsiooni eelnõu p 5.3.2., mis käsitleb vara üleandmist Riigi Kinnisvara ASile ja teenuste osutamist operaatoritele.
Selle kontseptsiooni seadusesätte kohaselt annab riik talle kuuluvate eri- ning laste hoolekandeasutuste maad ja hooned, mille vastu kohalikud omavalitsused huvi ei tunne, Riigi Kinnisvara ASi omandisse, mis hakkab kinnistuid haldama ning tagab hoonete kaasajastamiseks vajalike investeeringute leidmise.
Seega kannab valitsuse aprillis heakskiidetud sotsiaalhoolekande kontseptsioon vaatamata oma mitmetele õigetele, kuid deklaratiivsetele teesidele ilmselgelt poliitilisi, parempoolseid sõnumeid nagu "sotsiaalpoliitiliste meetmete rakendamine tähendab ennekõike investeeringuid inimestesse ja inimeste kaudu majandusse", "kontseptsiooni eesmärgiks on tagada võimalused inimressursi arendamise kaudu majanduse arendamiseks" jt. Taolistest väidetest ilmneb, et võimulolijatele pole eesmärgiks inimene, vaid üksnes edukas majandustegevus.
Oma aprillikuises vastuses Eesti Laste Hoolekandeasutuste Juhtide Ühendusele (ELHJÜ) teatas sotsiaalminister Marko Pomerants:
"Oluline on see, et me plaanime hoolekande kontseptsiooniga astuda olulisi samme kohaliku omavalitsuse suutlikkuse ja usaldusväärsuse tõstmiseks."
Lubage nendes sõnades kõvasti kahelda. Kindlasti on aga luululine samas kirjas esitatud väide, nagu oleksid kohalikud omavalitsuste sotsiaaltöötajad laste asendushoolduse korraldamise ja rahastamise muutmise idee seda kontseptsiooni tutvustavatel seminaridel heaks kiitnud. Et selles veenduda, tarvitseb vaid lugeda omavalitsuste vastuseid ELHJÜ esitatud küsimustele. Need ei kinnita sugugi sotsiaalministri väiteid hoolekande kontseptsiooni vaimustatud heakskiitmisest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)