Ei taha olla lihtsameelne

LEIDA LÕHMUS,      05. detsember 2007


Paraku olin selline, kui pöördusin sulidest jagusaamiseks vastavate võimurite poole. Nimelt sattus mu maakodu üha sagedamini varaste meelisobjektiks. Viimasel ajal juhtus isegi nii, et õige teeotsa küsimise või janu ettekäändeks toomine võimaldas päevaajal heita luurajapilku mu hoolikalt tarastatud aeda, et sellest ööpimeduses mõnda väärtuslikku puutaime ära hiivata.

Aegamisi muutus ametivõimude suhtumine minusse, justkui oleksin ainus oma mätta otsas kilkaja. „Teid tuleks kuradile saata!" – kõlas nende hääletoonis üha selgemalt. „Meil on kibedasti vaja mõelda lapsnarkomaanidele, kiirendatud korras levivale HIV-nakkusele, tõrjuda prostitutsiooni."

Viimasel ajal on „progress" saavutanud erilise hoo. Lahti on läinud isegi kalmistute rüüstamine. Varastatakse hõlpsalt ringitehtavaid hauakive, müütatakse kalmistult röövitud väiksemaid kunstiväärtusega esemeid. Sellised alatud teod saavad üldtuntuks sellepoolest, et nad on määratlemata rajajoontega. Iseäraliku „arengu" peatumist pole kuskil märgata. Otse vastupidi! Euroopa annab mitte-eestilikku eeskuju – prügi loopige metsa alla, las koolilapsed korjavad selle vastiku tavaari kokku! Ja ehitage juurde vangimaju, et kõik väänkaelad saaksid kohe paarinädalase karistuse kandmisega närve kosutada.

Ummikseis, mida riigivõim ei taju! Selle kõrval käib akende trellitamine, rauduste paigaldamine ja maa-aluste garaazhide rajamine. Raha tuleb!

Nimetasin end lihtsameelseks, kuid see ei tähenda, et passiivselt alistudes loobuksin väljapääsu otsimisest, mis iseenesest võrduks turul toobiga tuule müümisega.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)