Kesknädala veebist

11. juuli 2007


Vastukajasid eelmises Kesknädalas ilmunud kirjale „Milleks halvendada suhteid Venemaaga?", autoriks pensionär Põlvamaalt, kes palus toimetusel oma nime mitte avaldada.

MUSKETÄR:
On kahju tõdeda, et olete jõudnud pensioni ikka, kuid ikka pole veel mõistust kogunud. Olete elanud 50 aastat N. Liidu embuses ja pole aru saanud lihtsast tõest, mis koosneb sellest, et Venemaaga on võimalik "sõbralikult ja vaenutsemata" elada vaid ühel moel - maoli maas. Kui aga tahad konte sirutada, siis oled kohe paha ja vaenulik. See ongi see lihtne tõde. Venelane tunnistab ainult jõudu, mida tihkemini rusikas lõuahaake jagab, seda armsam oled. Sama on ka venelaste abieluga, kui naine kolme päeva jooksul tappa pole saanud, siis arvab juba, et mees ei armasta teda.

Vihane, kes tegelikult on kurb:
Siinses sõnakähmluses avaneb kaunis kole pilt: mõned meie tänapäevased eestlased kiidavad heaks mõrvu, mis pandi toime mitte kohtulikult tõestatud süüteo eest karistamiseks, vaid lihtsalt kahtlustuse alusel, kuskil silmahakkamise pärast (ajalehes ilmus pilt, võttis koosolekul sõna, sai töö eest preemiat, kuulus ametiühingukomiteesse, oli pioneer või komnoor jne) - järelikult oli nõukogude aktivist. Eeskujuks või õigustuseks tuuakse nõukogude karistusorganite mõrvategevus (nt okupeeritud aladel külavanemaks määratud poodi üles). Kas siit tuleks järeldada, et kui taastekiks 1941. a. sügisel alanud soodus olukord karistada kaasinimesi vana vaenu alusel, kadeduse pärast, valesse rahvusse kuulumise pärast, lihtsalt kahtlustuse põhjal, samuti neid, kes võiksid olla kellegi mustade tegude tunnistajaiks jne. - et siis puhkeksid tapatalgud, mis ei jääks verejanulisuselt alla nn stalinistlikule või saksaaegsele "õigusemõistmisele"?

Teine Eestlane:
Tule taevas appi! Kui lugeda neid arvamusavaldusi, jääb pilt, et seda rahvast polegi vaenlastel vaja ähvardada ja hävitada, see rahvas suudab end ise ära hävitada! Kas tõesti on kõik XX sajandi metsikused ja otsatud kannatused olnud asjatud - see rahvas pole millestki õppust võtnud, rääkimata sellest, et kannatused ja üleelamised oleksid võinud teda paremaks, mõistvamaks, humaansemaks muuta.

Päris loomulik:
et mõned toimetusele kirjutajad paluvad oma nime mitte avaldada. Ei soovita esineda ka mingi varjunime all, sest see võib kusagil osutuda mõne inimese pärisnimeks ja talle suuremaid või väiksemaid ebameeldivusi või koguni pahandusi põhjustada. Paraku pole eesti rahvas ikka vabanenud soovist teistele "ära panna", isegi kedagi "kinni panna" või "lahti teha". Meil on kujunenud näruseks kombeks rünnata eriti neid, kes kuidagigi on seotud Keskerakonnaga, Kesknädalaga või kel lihtsalt on keskerakondlastele omane ellusuhtumine. See paraku meenutab keerulisi aegu XX sajandil, kui "tubli eestlane" pidi kirjutama kaebekirju kaasinimeste kohta kas siis seepärast, et keegi oli tema meelest liiga "sinimustvalge" või liiga "punane". Uskusime vabakssaamisse ja lootsime paremat homset, laulsime, et "ihkasime ikkest lahti", kuid ometi oleme endiselt need kõige närusemad - need vabakslastud orjad -, kes ei oska ise vabad olla ja kes tahaksid ikka teistele käru keerata. Tuletagem meelde, mis toimus Eestis 1941. aasta suvel. Kuhu oleme vastastikuse vägivallaga jõudnud? Kas see, kes kohe, kui oli võidukaid vabastajaid tervitanud, tormas omakülamehi ja -naisi arreteerima ja otsekohe, ilma uurimise ja kohtuta, maha laskma. Saksa võimud olid selliste agareestlastega suisa hädas: näiteks paljusid Võru vanglasse kokku veetuid oleks nad tahtnud vabaks lasta, sest vangistatutel polnud mingit süüd, kuid - oh ei! - jälle tuli kohalikelt inimestel, noh näiteks Saru külast, kaebus: ärge seda ja toda lahti laske - Aino oli komnoor ja laulis punaseid laule ning ei tahtnud peol minuga tantsida!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)