Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

Karl Metsaots,      30. märts 2005


Varjendiidüll uduvihmaga
Kolonn läks edasi, meie telefonistiga pugesime madalast varjendiuksest sisse liivahunniku otsa, mis ulatus peaaegu laeni. Sellist varjendit tasus tõesti enda käes hoida. Varjendi madalast suust ei pääsenud ükski kuul ega mürsukild liiga tegema. Kõrge liivahunnik võttis kõik ähvardava vastu. Veel mõni hiljaks jäänud rändaja poetas end koopasuust sisse ja jäi meie seltsi suitsu tegema. Ega meil telefonistiga hea tubaka omanikule midagi ette heita polnud. Jutulõng, mis viimastel päevadel oli üsna sassi läinud, hakkas tasapisi jälle jooksma. Ju siis kaitsele jäämine vabastas keelegi painest.
Kiskus juba videvikuks, kui kostis sammude müdinat. Mööda metsateed tuli tõtlev jõuk, eesotsas paar valgekasukalist ohvitseri. Meie varjendi juures seltskond hetkeks peatus. See oli polgukomandör, kes varjendisse sisse vaatas.
„Kõik välja, kõik välja! Läheme ruttu, muidu põletab maa paljaks. Tulekahjude kuma juba tõuseb metsa tagant ..."
Keegi kergelt haavatu tuli eestpoolt.
„Ees maanteel manööverdavad tankid."
„Ruttu, ruttu edasi!" kiirustas polgukomandör. „Tank on paljas rauaplärakas, seda ei tasu karta. Ruttu, ruttu ..." Olin ka varjendist välja roninud. Käsutati ju välja. Aga siis turgatas, et meie roodu komandör, kes praegu kamandas juba tervet pataljoni, oli käskinud meid võtta varjend oma hoole alla ja oodata.
Ronisin varjendisuust tagasi liivahunniku otsa. Sel ööl ei tulnud mingisugust uut korraldust, magasime telefonistiga õndsat und.

Hommik oli hall, kiskus vihmale. Igav ja vaikne. Kuuskede märjad tüved läikisid.
Keskpäeva paiku hakkas mets varjendi ümber kajama miiniprahvatustest. Ju oli varjendi ümbrus päris sissetulistatud paik. Miine sadas metsarajale, varjendi ette ja taha. Meid hoiti metoodilise tule all. Küllap sakslane teadis, et võtsime nende varjendi üle ja sinna kippusid kamandajad.
Koos miinisajuga ilmus ka külaline. Seersant Kääbi punakas habemeviht torgati varjendiavasse.
„Kõik elus ja terved," üürgas bariton. „Vana Meibaum juba mures, kuhu olete kadunud." Ju siis oli tal meelest läinud, et jättis meid siia varjendit valvama. Või arvas ta, et polgukomandör oli meid kaasa võtnud Remte maanteed läbi lõikama.
Igatahes oli talle siit vaevalt poolsada meetrit edasi samasugune tubli varjend kätte langenud.
„Seal ta nüüd küürutab, ei tihka väljas kuselgi käia," muheles seersant. „Juhtimine hakkab lonkama. Saatis mind uurima, mis on teist saanud."
Ei olnud Kääbil kiiret, veel vähem meil. Esialgu olime kadunud asjade nimekirjas ja seersant püüdis välja selgitada meie asupaika.
Vahepeal oli miinisadu korraks lakanud, siis aga hakkas varjendi lähedale uuesti miine kukkuma. Koos miinidega ilmus varjendi ette ka uus külaline. Tuliuus talvemüts punase viisnurgaga, uudistav silmapaar ja seejärel helehall sinel koos leitnandipagunitega.
„Ikka omad!" õhkas tulija kergendatult. „Mõtlesin juba, et olen eksinud. Pole siin metsas kelleltki küsida. Ümbrus nagu välja surnud. On need meie või vastase miinid, kus sa sellest enam aru saad."
Tulija oli verivärske sõjamees. Just ohvitseride kursustelt tulnud ja meie roodu poliitasetäitjaks määratud. Tartust pärit töölisklassi esindaja polnud kitsi, tõmbas taskust narmastubaka pusara. Ise ta oma tervist sellega rikkuda ei kavatsenud. Juba enne sõda oli ta olnud karskusseltsi aktivist ja tõotanud end meelemürkidest eemale hoida.
Vaatamata sellele napile ja ilmekale jutule köitis meie tähelepanu endiselt miinisadu. Kui olime seletanud, et oleme vanad püssirohusuitsust läbiimbunud vennad, siis hakkas külaline nihelema. Puhtsüdamlikult tunnistas ta, et on eesliinil esimest korda ja miinipildujatuld pole varem kogenud.
Külaline muutus rahutuks. Ju ta tundis end meie seltsis ebamääraselt. Värske komandör ja vanad viilivad rindesõdurid. Ilmselt meie kolme hoiakutes, ootustes ja lootustes oli midagi poliitkomandörile vastunäidustatut.
„Egas see miinisadu polegi nii tihe," kuraasitas tulnukas lõpuks. „Mis me siin kössutame, läheme parem värske õhu kätte." Paar korda ta niimoodi helples, lõpuks roniski välja. Nägime tema säärikuid kõndimas varjendi ees. Need küll ei värisenud.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)