Folgipäälik väärib kohta Riigikogus!

VELLO LATTIK,      03. august 2005


Pärimusmuusikafestival pole nagu sügislehtede langemine, mida pole vaja kinni maksta, korraldada ega turvata, sest nad langevad niikuinii. Kivibergi meeskonnas töötas 34 inimest. Pluss vabatahtlikud. Pluss need, kelle teeneid ostetakse: piletimüüjad, platsihooldajad, infotootjad, kullerid, esinejate saatjad, keda kõiki oli kokku 117. Vabatahtlikuna algas ja programmipealikuks tõusis Piret Aus.
Sellist meeskonda, sellist organiseeritust, sellist tegutsemislusti pole Sakalamaal vastu panna ühelgi erakonnal. Mul pole halli aimugi Kivibergi poliitilistest eelistustest või kas ta neid üldse omab, aga kui Kiviberg järgmistel valimistel Riigikokku kandideeriks, ta kahtlematult sinna oma meeskonna toel ka saaks.

Folki toetasid
sel aastal Viljandi linn, Viljandimaa Omavalitsuste Liit, Eesti Kultuurkapital, Briti Nõukogu, Eesti Ekspress, Kuku Raadio, Eesti Päevaleht (Manitski!) ja suur uus sõber Balti Investeeringute Grupp kui Aastatoetaja. Riigikokku kandideerimisel langevad mõned muidugi ära, aga Kivibergi meeskond leiab kindlalt uued. Need 300 000 krooni, palju (kuulu järgi) Riigikokku jõudmiseks on tarvis, saadakse kokku ka kahe kandidaadi jaoks.

Tänavune folk
oli absoluutselt apoliitiline. Ega ma ei tea, kas parteid üritasidki kas või linna oma plakatid üles kleepida – seda ju seadus lubanuks - , aga neid polnud ainsamatki. Veider ja kummaline, tore ja lapselik, et võidakse poliitikast ja 16. oktoobri valimistest sedasi mööda vaadata. Proovisin anda folgi meeneletti oma Siimu pildiga raamatut, aga mulle öeldi järsult ära – kirjandusega nad ei tegele. Ja õige ka. Minu „Siim, viska padruneid" küll nii apoliitiline pole kui folk, ja parem ongi ilma, ei tule mingit jama kaela. Kuni Kivibergil oma erakondlik valik on avalikkuse ees tegemata, käigu kohalikudki kirjanikud kassi saba alla.

Ukrainat esindas
ansambel Hurtopravci. Grupp Kiievi noori, neli naist ja kaks meest, kes ütlevad: „Traditsioonilise kultuuri mõistmisel aitasid meid suuresti õppereisid ukraina küladesse, kus püüdsime keskenduda emotsionaalsele: segu pisaratest ja verest, rõõm ja armastus, kõik katsumused läbi teinud talupoegade uskumatu siirus ja puhtsüdamlikkus ja raskustele vaatamata säilitatud lapsemeelne tarkus on muutunud meie jaoks omaette kriteeriumiks."
Ajasin Irina, Olena, Tarassi, Maryna, Severyni ja Olegiga juttu peale nende kontserti Suures Toas. Räägin neile, et käisin möödunud sügisel pikal Ukraina-reisil. Kiitsin Kiievit, Odessat, Lvovi, Jaltat. Jõudsin põhiküsimuseni – mida nad teavad sellest, kuidas Eesti sai jälle vabaks.
„Te olete Euroliidus, seda me teame. Eestlane tahab, et teda ei segataks tööd teha, seda te oskate ja teete hästi. Teate, siiani, oranzhi revolutsioonini, me olime ju Moskva propaganda surve all: kõik Venemaal tehtu oli hea ja Baltimaades tehtu venevaenulik. Kas te tõesti ei armasta venelasi?"
„Eestlane ei armasta oma naabritki, miks ta venelast peaks armastama?"
Et me oleme ka Nato liikmed, oli neile uudis. Laulupidudest, laulvast revolutsioonist või Rahvarindest polnud nad kuulnudki.
„Meile te olete ühtne Baltikum, kellel on ühtne saatus ja kes hoiab omavahel kokku."
Sõbrad, me oleme neile vaid konnatiik, ei enamat!

Ja ikkagi
on folk põhiliselt sissesõitnute pidu, orienteeritud publikule pod sorok, alla neljakümne. Folgil kuulatakse rõõmsalt ja tüdimatult ära ka Värska kultuurimaja setud, sest poogen poognaks, aga peamine näib olevat muu. Folgil kohtutakse vanade sõpradega ja leitakse uusi, folgil on mõnus end tuulutada, leiba luusse lasta. Kas või telklinnakus magamine on pealinlasele ainulaadne võimalus ja kogemus.
Kas jauramist ka kuuldus? Sugu ikka, aga turva töötas hästi, prügikaste seekord ometi jätkus ja pissimispaiku ka. Ning alla 12aastastele oli kõik see lugu tasuta.
Tuleval suvel folgin kindlasti jälle.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)