Nädala juubilar VOLDEMAR LINDSTRÖM 75

Täna on kombeks hurjutada neid, kes on truud oma liistudele. Aeg nõudvat pidevat ümber- ja täiendõpet, uusi väljakutseid, pidevaid töökohavahetusi. Koguneb kiirdiplomeid ja kõiksugu kursuste tunnistusi. Elukutseid ja ameteid vahetatakse nagu särke: lipsti ärisse, ärist poliitikasse, poliitikast riigiametisse, riigiametist sujuvalt ärisse. Ent on neid, kes jonnakalt püsivad oma liistude juures, sättides neid vastavalt muutuvale ajale. Nõnda on teinud ka tänane juubilar.

Üle poole sajandi ajakirjanikuleiba söönud mees on püsinud oma põllul. „Noorte Hääle“ ja „Õhtulehe“ toimetusest läks televisiooni ning jäi sinna aastakümneteks. Vahetusid Telemaja ülemad ja ajad, aga Lindströmist sai maja teine mees, omamoodi „hall kardinal“. Kogu maja hüüdis teda lihtsalt Volliks. Tema käe all pandi kokku kavad, jaotati stuudioaegu, jagati kaameraid, filmi- ja videomeetreid, mida kõigile ei jagunud. Nagu ikka ülemusi, tedagi mõned kirusid, mõned kiitsid, mõned püüdsid pugeda, mõned aga kaebasid kuhu vaja. Kes otsustab ja vastutab, ei saa kunagi olla kõigi lemmik. Eriti nii suures ja keerulises majapidamises nagu Telemaja. On vaja pikka meelt selles, erinevate ambitsioonidega toimetajate ja gruppide rägastikus, kus käib lakkamatu võitlus õiguse eest pildile pääseda või filmi teha. Juubilar oli oma otsustes sirge seljaga. Kõik teadsid, et Vollit pehmeks ei räägi – tema ei tagane.

Ent ometi, valust ja viletsusest hoolimata, tunnustatakse alati tõsist töömeest, olgu ta või ülemus. Ei tea teist juhust, et jagataks ülemuse-nimelist preemiat. Nii hakati väljapaistvate teletööde eest välja andma „Tele-Volli“ preemiat. Ja esimese „Au-Volli“-preemia sai juubilar. On tähelepanuväärne, et ordeneid on talle andnud ENSV ja Eesti Vabariik.

Lindströmi suur tegu on ühe omapärase ja populaarse muuseumi asutamine. Selleks on ETV muuseum. Ta kogus ise üle Eesti kokku eksponaadid, valis fotosid, kirju, raamatuid. Säilitas vaatajatele teleekraanidelt armsaks saanud lastesaadete tegelaskujusid. Täna käivad emad ja vanaemad oma laste- ja lastelastega Telepoissi, Postikana, Äput ja Kõige Suuremat Sõpra vaatamas. Ta on kogunud tohutu materjali televisiooniajastu aastakümnetest: fakte, kirju, mälestusi, retsensioone. See on oluline tükk Eesti ajalugu. Väledamad mehed on kaitsnud televisioonielust magistri- ja doktorikraade. Neil kõigil on vaja läinud Lindströmi arhiivi. See mees on kahtlemata meie teleajaloolane number üks.

Omakogutud varamut on ta ka ise kasutanud. Koostanud mitmeid raamatuid tuntud telemeestest ja ka mälestustekogumikke. Neid raamatuid ei ole kunagi raamatupoodides müüdud, vaid ikka jaotatud ja kingitud. Siin on raamatud Valdo Pandist, Toomas Ubast ja teistest. Koos abilistega on ta koostanud arvukalt näitusi. Viimane neist “Valdo Pant 80“ on praegugi Telemaja ruudusaalis üleval.

Teleekraan on parim hüppelaud kõrgele ja kaugele – Riigikogusse või Europarlamenti. Nagu mujalgi teeb meie televisioon presidente või jätab nad tegemata – maailmas on ju kõige olulisemaks valimisedu eelduseks tuntus. Igas Riigikogus on olnud arvukalt ekraanilt poliitikasse hüpanuid. Ka täna on neid omaette fraktsiooni või komisjoni jagu. Nüüd on neid teletrampliine Eestis koguni kolm – kaks on reklaamimeeste käes. Treener Lindström on riigitelevisiooni trampliinitorni aidanud kümneid tahtjaid, järginud soodsaid tuuli ja andnud käega märku. Ise pole ta aga kunagi hüpanud – ei vene ega eesti ajal. Ei kahetse. Tema on jäänud oma liistude juurde.

 Tervist, tragidust ja jõudu soovib teine liistumees

ENN  ANUPÕLD

Jaga |