Mart Ummelase meediakommentaar. 10 aastat tagasi [2]

23. märts 2001

Täna kõneleme kõmu- ehk kollasest ajakirjandusest, mis tasapisi, kuid järjekindlalt vallutab meie ajakirjanduses üha uusi ja uusi alasid. Õieti tahaksin täna üsna metoodiliselt ette võtta selle väite tõestamise, et meie trükiajakirjandus muutub järk-järgult üha kollasemaks, bulvariseerub.

Mõtte selle analüüsi sooritamiseks andis nädalavahetuse SL Õhtuleht, mis näitlikustab juba üsna puhtal kujul tüüpilise kollase kõmulehe malli. Teatavasti on SL Õhtuleht kujunenud kahe üsna eriilmelise ajalehe ja toimetusfilosoofia kokkusulatamise teel. Tüüpilise linnalehena oli Õhtuleht juba enne ühinemist vormiliselt valmis kujunema ka väljaspool pealinna elavale masslugejale orienteeritud tabloidiks. Sõnumileht seevastu otsis oma lugejaid teatavaist sotsiaalseist kihtidest, kellel on viimasel kümnel aastal olnud raskem juurdepääs ühiskondliku rikkuse ümberjagamisele ning kes pole saanud oma sõna sekka öelda Eesti riigi strateegiliste otsuste langetamisel. Seda elanikkonnakihti vaevas tõsine kibestumistunne, mis leidis Sõnumilehes vastukaja, aga ka ekspluateerimist. Sõnumileht oli viimane selgelt sotsiaalkriitiline ajaleht Eestis.

Moodustunud SL Õhtuleht on ühendanud metropolikeskse ärilise edukuse idee Sõnumilehe skandaalivalmidusega, paraku on kontsenter nihkunud luusereilt noortele ja ilusatele, Eesti ühiskonnas umbes 0,3% moodustava edukate klassi elu jälgimisele ning ülejäänute piilumiskire rahuldamisele.

Laupäevane SLÕhtuleht on musternäide. Esiküljelooks on tõstetud populaarsete seebiseriaalide produtsendi isaduse tuvastamine, mis on otsekui ise seebiseriaalist välja astunud lugu. Ilmselt mõnulevad seda lugedes nii Toomas Kirss kui tema firma, sest taoline skandaal vaid lisab tema toodetud sarjade vaatajaskonda. Inimlik mure ja elulised probleemid jäävad tahaplaanile, sest ega's isaduse tuvastamine nüüd lahenda leukeemiat põdeva väidetava lapseema enda saatust. Ka ülejäänud esikaane-uudised ei jäta kahtlust ajalehe lähenemistasandist: Narva ärimees ähvardab avaliku enesetapuga, Kuuse-taat lubab maikuus suve, Urmas Sisask on taevasse pööraselt armunud, pantvangidraama lõppes kolme inimese surmaga ja millest ei tohi mehega rääkida?

Tähtis pole siinkohal mitte niivõrd teemavalik, milleks on eranditeta surm, seks ja ebateadused, vaid lähenemisnurga valik, ja seda pealispinna, nähtumuse, mitte olemuse kaudu. Tähtis on enesetapp ja pantvangi surm, mitte need sotsiaalsed põhjused, mis selleni võivad viia. Ebateaduste propageerimisel aga ignoreeritakse ilma igasuguse põhjenduseta kogu aastatuhandete pikkust teadusliku maailmavaate kogemust. See on tüüpiline kollase ajakirja lähenemisviis, mis selle asemel, et elu kui sellist analüüsida, loob kimääre, pseudolegende ja libakangelasi, millega lugejate peades asendab reaalsusetaju illusoorse maailma probleemidega.

Vaadeldes kahte tänast nn soliidset päevalehte, võib eriti Eesti Päevalehe puhul näha samasuguse lähenemisviisi prevaleerimist. Mõlemas lehes peauudiseks tõstetud avamerejahi Lennuk tagasipöördumine kodusadamasse saab Eesti Päevalehes pealkirja: Ilm väntsutas Lennukit hilinema koduste rüppe. Taas mängitakse pseudoinimlähedusega, mitte sooritatud teo objektiivsete parameetrite hindamisega, vaid human interest aspektidega: väidetava viimase etapi ohtlikkuse üledramatiseerimisega ning läägevõitu perekonnaidülli eksponeerimisega. Vabanduseks ehk küll vaid laupäevane tõsine infopakett, kuid see pole antud käsitluse teema.

Ajalehe kui terviku kollasus aga hakkab kohe silma, kui hakata lugema mitte esiküljelt, vaid tagaküljelt. Lennuki saabumisega samasse tähtsuskategooriasse (on ju nii esi- kui tagakülje reklaamihind enam-vähem võrdne) on paigutatud ülevaade Tallinnas toimunud striptiisitantsijataride võistlusest kahemõttelise pealkirja all Striptiisitarid pistsid rinda. Huvitaval kombel on selle artikli lähenemisviis Lennuki loole suisa vastupidine: kui seal tehti panus nii-öelda pehmeile faktidele, siis striptiisivõistlust on edastatud uudisajakirjaniku laadis ohtrate faktidega vürtsitatult. Ka see on kõmuajakirjanduse üks iseloomulikke jooni, et sisutühje meelelahutusmulle tähtsustatakse neist tohutult ohtralt ebaolulist infot edastades, seda võiks nimetada ka edetabelifenomeniks, mis eriti torkab silma popmuusika edetabelite puhul.

Eesti Päevalehe põhiloos käsitletakse ametnikupalkadele lisanduvaid soodustusi, kuid taas on lähenemisnurk tüüpiline tabloidile - ohter info ühe või teise ametimehe tulude kohta ei sisalda mingit analüüsi tema tegevuse efektiivsuse kohta, jättes mulje, nagu olekski rahanumber mingi objektiivne iseloomustaja. Kuna kummardatakse mammonat, mitte aga humanistlikke väärtusi, siis ei näidata ega kritiseerita selles lehes loomulikult ka maailmavaadet, mis niisugust tulude varjamist tegelikult mahitab, kodanike ebavõrdsuse ülistamist korporatiivsel alusel.

Ka näiteks lastepornograafiat käsitleval lool puudub igasugune sotsiaalne mõõde, ja vägisi jääb mulje, et kogu sisutu ja vana faktimaterjaliga manipuleeriva loo sissevõtmise ainsaks põhjuseks oli vaid lehenumbri läbimüügi suurendamine. Mis ongi tegelikult kõmuajakirjanduse väljaandmise ainus eesmärk.

Postimehe puhul pole kolletumine nii selgelt märgatav, rohkem tõuseb selline suhtumine esile ehk seoses selle tohutu mahuga, mis on antud varjatud reklaamile ehk autolehekülgedele: 6 lehekülge 28-st, samal ajal kui arvamuskülgi on vaid kaks. Teine ilmne kolletumise tunnismärk on kultuuriküljel esikohale tõstetud keskpärase inglise popartisti külaskäik, mille kõrval Viiralti preemia andmine Avo Keerendile ja Jaan Ruusi valimine Cannes'i festivali žüriisse jäävad selgelt statistirolli. Õnneks ei ole Postimehe lähenemises veel nii selgelt äratuntav ladina-ameerika seebilõhn, nagu paiskub vastu SL Õhtulehte ja üha rohkem ka Eesti Päevalehte avades.

Jaga |