Isamaa ja emakeel

Keelekultuurikajastustes kurdetakse kõnekeele vaesumist, sest meie noored tulevikuloojad ei tea enam paljude tavaliste sõnade tähendustki, kuigi nood olid alles mõne kümnendi eest igapäevased tarbesõnad. Eesti kirjandusklassika muutub noortele eestlastele üha kaugemaks. Keda see saaks rõõmustada?

Emakeele rikastamine ja uuendamine on see-eest kujunenud meil presidentide pärusmaaks. Alates Lennart Meri tõeliselt lopsakast sõnaseadest. Toomas Hendrik Ilvese "sõnause"-sadulas ratsutas meie keeleruumi "taristu". President Kaljulaidile meenus mitmuse osastava i-vorm: "ringkonnis" = ringkondades; lisaks saime rikkamaks „komberuumi“ võrra.

Igatahes ärgem unustagem oma rikkaliku sõnavaliku võimalusi ja leidkem uutele mõistetele vasteid ka meie armsas emakeeles, st. eesti keeles!

Tõepooleston mõttekas mõtiskella ka meie seadusliku emakeelepäeva nimest ja sisust. Nimetamisväärse hulga kaasmaalaste kodukeeleks-emakeeleks pole teps mitte eesti keel. Nende keelte kasutajaid on laias ilmas oi kui palju. Etniliselt ennast eestlaseks pidajaid ainult napp miljon. Ehk oleks nende kõige armsama keele säilitamise ja arendamise toetamiseks sobilikum EESTI KEELE PÄEV.

Tallinna tänavapildi järgi aga ei oskagi enam arvata, kus riigis või millises keeleruumis me oleme. Kesklinna sööma- ja joomakohtade võõrapäraseid nimesid võib veel mõista – need on ju sihitud võõrsilt tulnud vandersellide rahakotiraudade avamisele. Valusalt torkab silma aga keelenõuete eiramine äärelinnas.

Emakeele hoidmise-kaitsmise kõrval ei tohi unustada isadelt päritud maad – seda sobib võõrandada vaid maa tegelikele kasutajaile. Praegu olevat meie kodumaast juba liigagi palju pankade ja igasuguste vahendajate valduses, oodates rahakaid võõrsilt, kellele need maalapid saaks ükskord maha parseldada. Meiemaised varakad ju kahjuks ei kipu omi raharessursse kalli isamaa pinna omandamisse rakendama. Quo vadis, isamaa?

EINAR-EDUARD LEPP

Jaga |