Dresdeni mälestuseks

"Mitu korda aastas tuletatakse meelde juutide holokausti," kirjutab Shamir. „Toimuvad kongressid, asetatakse lilli. Aga selle sõjalise kuriteo aastapäevast ei tee keegi välja. Sest seda kuritegu ei pannud toime mitte natsid, vaid inglased ja ameeriklased. Jutt on tules hävinud Dresdeni linnast. Siis said lauspommitamise tagajärjel tuhaks sajad tuhanded süütud elanikud." Autori arvates on see Hiroshimaga võrreldav kuritegu.

Tegemist oli imeilusa Saksa linnaga, kus polnud ühtki sõjalist objekti, ühtki sõdurit. Dresden oli põgenikest üle koormatud rahumeelne linn, mis põles paari öö jooksul maatasa. Üheainsa ööga hukkus vähemalt 150 tuhat inimest.

Miks seda vaja oli?

Milleks see kõik? Aga selleks, et venelastele näidata (Punaarmee oli Dresdenist juba 60 km kaugusel), milleks on võimeline Ameerika ja Briti õhuvägi.

Tuntud inglise ajaloolane R. Grossmann kirjutab oma artiklis „Apocalypse at Dresden", et eelmänguks Dresdeni pommitamisele sai Nõukogude kommünikee 12. jaanuarist, et Punaarmee taasalustas rünnakuid kogu rindel ning ründab Preisimaad ja Sileesiat. See uudis olevat väga kurvastanud kindral Dwight Eisenhowerit (kes oli hiljuti saanud lüüa Ardennides), Ameerika presidenti Roosevelti ja Inglise peaministrit Churchilli, kes valmistusid Jalta konverentsiks. Vaja oli summutada muljet Punaarmee kiirest edasiliikumisest. Nii tekkinudki idee avaldada strateegilise õhurünnakuga survet Stalinile.

Vägivallakangelased

Churchill andis Briti õhujõududele käsu koostöös USA 8. lennuarmeega hävitada Dresden. Grossmann kirjeldab, kuidas veel viie päeva jooksul pärast pommitamist liitlaste hävitajad kuulipildujatest tulistasid ellujäänud naisi ja lapsi. Kui Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide elanikkond sai Dresdeni holokaustist teada, tabas kõiki hämming.

Tõsi, mitte keegi selle vägivalla „kangelastest" autasusid ei saanud, suurpommitamise idee autor Harris oli sunnitud rahu otsima Lõuna-Aafrikast. Ameeriklased aga ajasid süü venelaste kaela - Stalin olevat selle pommitamise tellinud.

Kurt Vonnegut imetles vana Dresdenit

Mõni aeg tagasi igavikku lahkunud Ameerika kirjanik Kurt Vonnegut, kes viibis Dresdenis sõjavangina, kirjeldas seal toimunut oma romaanis „Laste ristiretk. Tapamaja nr 5".

Ta kirjutas: „Dresden oli üks maailma kaunimaid linnu... Seal kõrgusid imeilusad vanad kirikud, töötasid raamatukogud, muuseumid, teatrid, kunstigaleriid, õlleaiad, loomaaed ja kuulus ülikool. Ma olin vangis, näljane, must ja vihane meie vaenlaste vastu, kuid ma armastasin seda linna, ma nägin selle mineviku õnnistatud imet ning selle tuleviku lootusrikast lubadust."

Selles pole kahtlust, rõhutab Vonnegut, et liitlased sõdisid õige, natsid aga vale asja eest. Kuid rahumeelse elanikkonna massiline pommitamine siis, kui suur konflikt Euroopas oli lõpule jõudmas, jääb alatuks teoks; see oli löök allapoole vööd. „Kui venelased meid vabastasid, olime rõõmsad, kuid ma tundsin, et oleksin tahtnud ohverdada oma elu päästmaks Dresden tulevaste põlvede jaoks," tunnistas Vonnegut.

Komsomolskaja Pravda Põhja-Euroopa veebist (15.02)

refereerinud LEIVI ŠER

Toimetuselt: Dresden on umbes Tallinna-suurune linn, kus täna ligi 500 000 elanikku.

Jaga |