Nädala juubilar MIHHAIL BULGAKOV 125

Nende kohtumiste tulemusena ilmus äsja kaunilt kujundatud raamat kohtumistest Bulgakovi Majas (autorid Lola Zvonareva ja Igor Duel). Sama kõrghoone keldris on Bulgakovile pühendatud teater, kus on loomulikult kavas ka „Meister ja Margarita“ – maailmakirjanduse üks kuulsamaid teoseid, mida teab vist iga eestlane. Isegi niisugune, kes põhimõtteliselt ei sõida Moskvasse, ilmselt peljates musta kassi, kes endiselt Bulgakovi Majas täiesti elavana ringi hulgub ja aeg-ajalt esinejate jalge vahel ringi keerutab, justkui meenutades kuulsat maag Wolandi tutvustamist: „Meie teatris on täna pool linna. Kohtasin neil päevil üht oma sõpra ja küsisin temalt: „Miks sa meie teatris ei käi? Eile oli meie teatris pool linna.“ Tema aga vastas: “Ma elan linna teisel poolel.““

Mulle tundub, et ka meie riigis elab juba liiga palju inimesi „linna teisel poolel“ ega ole eales lugenud neid kohalikke kirjanikke, kes saavad riiklikke preemiaid. Näiteks anti Moskvas aprillikuus suurejooneline autasu poeet Igor Kotjuhile. Ikka samale Kotjuhile, kes on nõustanud Tallinna Keskraamatukogu ja aidanud läbi viia kirjandusüritusi (sügisel algab tal taas sari, kus tutvustatakse Eesti kirjanikke – eks ikka neid õigeid ja austusväärseid – riigikeeleta sündinud lastele). Kindlasti on märganud Kotjuhi teeneid need eesti luuletajad, kelle värsse andekas poeet meisterlikult vene keelde tõlgib. Aga kui Bulgakovi Maja must kass külastaks Eestit ja küsiks vastutulijatelt, kes on Igor Kotjuh, jääksid paljud nõutuks, olgu venelased või eestlased. Kui ta aga küsiks, kes on Yana Toom, ei kõhkleks keegi vastamast.

Artur Alliksaar oli sarnaselt Bulgakovile rahva seas kuulus ka siis, kui teda ei avaldatud. Luuletajad Juhan Viiding, Jaan Kaplinski, Doris Kareva ja Paul-Eerik Rummo olid kord meile olulisemad igast parteitegelinskist.

Praeguseks on kohalike kirjanike tähtsus kahanenud peaaegu olematuks, ja mitte ainult vene keeles kirjutajate oma, kuigi preemiasadu jätkub nii Venemaal kui ka kodumaal. Ja Eesti Vabariik ei kõhkle nimetamast oma põhisihiks kultuuri arendamist, levitamist, igavikustamist... Aga igavikuliseks muutub ainult sügav ja valulik, ülendav ja ühendav. Kahjuks sageli vastu riigi ja valitsuse tahtmist.

Ajad korduvad. Midagi sarnast juhtus ka sel patriootlikul ja preemiarohkel ajajärgul, kui Bulgakovi armastatuim romaan „Meister ja Margarita“ oli valmis käsikirjana, kuid trükki ei pääsenud, sest innukalt ülistati hoopis teisi teoseid, ikka samas vaimus nagu maestro Wolandit, kes „on lihtsalt omandanud kunsttükkide tegemise väga kõrge tehnika. Seda me näemegi etenduse kõige huvitavamas osas, see on selle tehnika paljastamisel, ja et me kõik oleme nagu üks mees nii tehnika kui ka selle paljastamise poolt, siis palume järjekordset härra preemiasaajat...“ Või kõlas see monoloog veidi teisiti?

Bulgakovi romaan avaldati alles 1960-ndatel ajakirjas „Moskva“ (1966 ja 1967), kuigi autor alustas kirjutamist juba 1928. aastal ja lõpetas alles veidi enne surma. Raamatuna ilmus teos esmakordselt just meie vabariigis, kirjastuses Eesti Raamat (1968, tõlkijad M. Varik ja J. Ojamaa). Esmapublikatsioonile kirjutas eessõna Konstantin Simonov: „Võiks öelda, et peaaegu kogu Bulgakovi kirjandusliku tegevuse kestel on tema pillavalt rikkas andes kõrvuti elanud ja üksteisega esikoha pärast võistelnud koguni kolm erinevat annet: satiiriku anne, fantasti anne ning ranget ja täpset psühholoogilist analüüsi taotleva realisti anne. Romaani „Meister ja Margarita“ kummalise hoone rajamisest on võrdselt või peaaegu võrdselt osa võtnud kõik need kolm Bulgakovi annet. Romaani parimad leheküljed on ühtlasi kogu Bulgakovi proosa tippsaavutus... Selles raamatus on tunda mingit hoolimatust, suure ande surmaeelset sära.“

Bulgakov sündis 1891. aasta 15. mail Kiievis, suri 10. märtsil 1940 Moskvas. Raevukatele ukrainameelsetele teadmiseks, et kuigi Mihhail sündis Kiievis, peetakse teda kogu maailmas vene kirjanikuks, ja nii nimetab teda ka Vikipeedia. Aastal 1916 lõpetas ta Kiievi ülikooli ja asus arstina tööle Smolenski kubermangu. 1919 mobiliseeriti ta Ukraina Rahvavabariigi armeesse, hiljem Vene valgete armeesse, kus ta haigestus tüüfusesse, oleks peaaegu surnud ja me oleksime jäänud oma lemmikromaanita või ... -filmita! Linateostena on kuulsad ka „Põgenemine“ (keelati esialgselt Stalini ja kunstinõukogu poolt, pannes süüks valgekaartluse ilustamist), „Koera süda“ jmt Bulgakovi lood. „Turbinite päevad“ (1926) olevat olnud Stalini suur lemmik. Väidetavalt käinud suur juht lavastust vaatamas 15 korda.

Elu lõpuaastatel kirjutas Bulgakov Stalinile kirja ja palus luba emigreeruda, sest teda kodumaal ei hinnata. Suur juht helistanud kirjanikule isiklikult ja Mihhail olevat telefonis ahastanud, et vene kirjanik ei saavat elada väljaspool kodumaad. Nii antigi talle luba teatrites töötada. Kirjandusgeenius võis eluspüsimiseks hakata tõlkima, sest ta kirjutas teoseid, mis jäid endiselt lauasahtlisse.

Bulgakovil olid enne surma üha uued pahandused ja tsensuurikeelud. Kui aga tollast tsensuuri tahetakse võrrelda praeguse Moskvaga, siis pean hirmutajatele kahjuks pettumuse valmistama. Nägin aprillis just nimelt Moskva Ajakirjanike Majas (Dom Žurnalistov) Anna Politkovskajale pühendatud etendust noorelt teatrilt „Eskizõ v prostranstve“ (Eskiisid avaruses). Teatril on tihedad sidemed ka Tartuga – lavastajaga Kalev Kudu. Politsei kohale ei tormanud, midagi ära ei keelanud, nagu tehti Eestis näiteks „Surematu polgu“ marsi puhul. Ei korjata ära ka neid lilli, mida pidevalt asetatakse tapetud ajakirjaniku mälestusmärgile ajalehe „Novaja Gazeta“ (Uus Ajaleht) välisukse kõrvale. Venemaal on tõepoolest hukkunud juba ligi 500 ajakirjanikku. Aga kellel olekski põhjust tappa meie preemiasaajaid, olgu kirjanikke või publitsiste? Valitsusel kindlasti mitte. Ja rahvas nende nimesid sageli ei teagi, nii et pole mingit põhjust vaeva näha.

Mihhail Bulgakovi Majas käib edasi vilgas ja sageli mässumeelne kirjanduselu. Lisaks on Venemaa pealinnas mitu muudki kirjaniku majamuuseumit, kuhu vabatahtlikult igal nädalal kogunetakse, mitte ainult rahvusraamatukogu riikliku kampaania ajal.

Mihhaili vaim elab Moskvas edasi. Kus on meie Arturi ja Juhani oma?

REET KUDU

Jaga |