Tagasivaade aastale 2007

UNO KIVIK,      16. jaanuar 2008


Meie ajalukku läheb 2007. aasta kui Pronkssõduri aasta. Elu Eestis pärast aprillisündmusi pole enam see, mis ta oli enne.

Kohati tundub, nagu oleksid inimesed nõukogude aja elukogemused uuesti kolikambrist välja otsinud: oma arvamusavaldustega ollakse ettevaatlik, sest võimude kritiseerimine on ohtlik – võid külge saada riigivastase sildi, halvemal juhul kaotada töökohagi.

Mina olen vana ja varata. Midagi halvemat, mida elu jooksul olen pidanud kogema, enam sündida ei saa. Hirm mind ei kammitse.

Pronksiöö pingeteni viis pikk tee

Peale taasiseseisvumist võimule tulnud poliitilised jõud tegid populismist tulenevalt rea vigu, eriti kodakondsuse küsimustes. Tõsiasjast, et Eesti pole, erinevalt 1940. aastast, enam monorahvuslik riik, vaadati naiivselt mööda.

Kes saab olla kodanik? Selle koha pealt tehti haiget väga paljudele eestlastele, rääkimata muukeelsetest inimestest.

Sirje Endre andmeil registreeris end sügavas sisemises veendumuses Eesti kodanikena või nende õigusjärgsete järeltulijatena vähemalt 790 000 inimest, lisaks nn kodakondsusetaotlejad. 1992. aastal Riigikogu valimisteks tunnistati valimisõigusega kodanikuks aga ainult 686 000. Kuhu jäi üle saja tuhande inimese, valdavalt eestlased? Nende päritolus leiti igasuguseid „vigu". Värskeim näide on maailma vanimaks eestlaseks tituleeritud 108-aastane Elisabet Pärkson, kellele peaminister saatis sünnipäevaks lillekimbu, aga kodakondsust mitte, sest auväärt vanainimene on sündinud Venemaal eesti külas.

50 aasta jooksul Eestisse sisse rännanud venekeelsetele inimestele tehti kodakondsuse saamine väga keeruliseks. Neil oli võrreldamatult lihtsam vormistada end Venemaa kodanikuks. „Postimees" kirjutas Venemaa Riigiduuma valimiste eel, et Eestis elab ligi 120 000 Vene valijat (= kodanikku), Lätis aga ainult 35 000, Leedus natuke üle 10 000. Need arvud räägivad selget keelt: oleme iseenese rumalusest loonud Eesti riigi kõhus „väikese Venemaa".

Mida saame tahta siin alalise elamisloaga elavatelt Vene kodanikelt, peale Eestis kehtivate seaduste austamise? Kas eesti keele oskust, kui nad ise ei taha seda oma elu lihtsustamiseks ära õppida? Eesti ajaloo, riigikorralduse ja kultuuri tundmist? Lojaalsust ja armastust selle maa ja tema põlisrahva vastu? Ei ühte ega teist! Aga nemad võivad nõuda oma lastele venekeelset haridust, sest maksumaksjatena nad osalevad meie riigi ülalpidamises.

Aprillisündmused kergitasid taas üles kaks küsimust

Esiteks – kas Eesti oli N. Liidu poolt okupeeritud või oli ta vabatahtlikult liitunud? Vastus on lihtne neile, kes teavad, mis toimus. Mina tean, sest elasin need sündmused kaasa.

Kui Tshehhoslovakkia ja Austria olid okupeeritud, siis oli ka Eesti okupeeritud. Kui Eesti oli vabatahtlikult astunud N. Liitu, siis olid ka Austria ja Tshehhoslovakkia vabatahtlikult läinud Suur-Saksamaa võimu alla.

Kardan, et vähe on täna neid eestlasi, kes teaksid, et 1939. aastal Tshehhoslovakkia tollane president Emil Hacha tema poolt allkirjaga kinnitatult palus Hitlerit võtta oma riik Saksamaa protektoraadiks. Nii tekkiski Saksamaa sees Böömi- ja Määrimaa protektoraat, millel oli oma, tõsi küll, kärbitud territoorium, oma president (seesama E. Hacha 1945. aastani), saadik Berliinis (Chvalkovsky-nimeline), tshehhikeelne kool, oma tshehhi politsei ja palju muudki, mis on võrreldav Eesti NSV staatusega NSV Liidus.

Meie venelased üldjuhul ei tea sellest mitte kui midagi.

Et austerlased lilledega ja eufooriaga tervitasid Hitleri sissesõitu Viini, see on rohkem tuntud lugu.

Kas tõesti okupeerimine kui fakt sõltub sellest, kes okupeeris? Teise maailmasõja kaotaja või võitja?

Teiseks – kas eestlased olid fashistid, kui tuhanded eesti mehed 1944. aastal läksid Saksa mundris võitlema Sinimägedes ja Emajõe ääres Punaarmee vastu?

Jälle küsin: kui paljud Eestis teavad 1942. aastast pärit Atlandi hartast, dokumendist, kus Briti peaminister Churchill ja USA president Roosevelt deklareerisid lääneliitlaste nimel, et pärast sõja lõppu taastatakse kõigi 1939. aastani Euroopas olnud riikide iseseisvus. See sõnum levis mingil moel aastail 1942–1944 ka Eestisse.

1940/41 Eestis toimunud kommunistlikud kuriteod olid eestlasi sügavalt vapustanud. Nüüd loodetigi, et kui suudetakse sõja peatse lõpuni ära hoida Punaarmee uus sissetung, siis lääneliitlased taastavad Eesti iseseisvuse. Lätlastel see riigi Kuramaa-osas õnnestuski, kuid asjatult.

Keegi ei võinud siis siinmail teada, et Roosevelt oli Teheranis ja Jaltas toonud Balti riikide iseseisvuse vahetuskaubaks Vene sõdurite vere vastu – lubaduse eest, et N. Liit astub sõtta Jaapani vastu. Kahjuks oli Roosevelt juba manalamees, kui N. Liit selle lubaduse täitis, et veel saagijagamisele jõuda.
Ei olnud Eesti Rahvuskorpuses võidelnud mehed massiliselt kommunistid ega Saksa sõjaväes võidelnud eestlased Hitleri eest surma läinud fashistid. Nad kõik olid maailmasõja ohvrid ja nad kõik väärivad mälestamist.

Kas meie valitsused poleks võinud ajaloolaste abiga juba aastaid tagasi selle kohta koostada materjalid ja need tarvilisel viisil vajalikus keeles laiade hulkadeni viia? Ilmselt oleks see olnud nii jõu- kui ka taskukohane. Aga seda ei tehtud.

Peaminister Ansipi valitsuse ebariigimehelikud sammud

Juba paar eelnenud aastat võis näha, et teatud jõud, eeskätt muukeelsete hulgast, tahtsid kõigile mõistetamatutest mälestustseremooniatest ja lilleasetamistest välja kasvatada Eesti riigi vastaseid manifestatsioone. Oleks tulnud kehtestada piirangud ja teatud reeglid, mis oleksid ära hoidnud nende sündmuste muutumise eestlasi solvavaks. Keelata näiteks N. Liidu ja Eesti NSV lippude väljatoomise, veel vähem aga vene mustasajaliste sümboolika kasutamise, samuti kasakavormis esinemise, sest kasakad pole Eestis kunagi elanud jne. Niisuguste nõuete eiramise korral oleks politsei pidanud takistama Tõnismäele kogunemist, nagu seda tehti eelmise siseministri Laaneti ajal 2006. aasta lõpul.

Meie peaminister oleks võinud ka eelnevatel aastatel käia pärga asetamas leinava sõduri jalamile 8. mail, mil Euroopas 1945. aastal sõda tegelikult lõppes. Siis poleks ei Moskvas ega ka Läänes keegi saanud väita, et Eesti peaminister ei austa Teise maailmasõja ohvrite kõrval ka Punaarmees langenuid. Seekord ta seda tegi. Ent kui see osutub ainsaks ja viimaseks korraks, siis jääb väljaspoole küll mulje: Ansip astus niisuguse sammu seepärast, et „vesi oli ahjus".

Kui Eesti riigil jätkus jõustruktuure, et aprilliööde märul maha suruda, siis oleks võinud ka monumendi teisaldamisega oodata 9. maini. Ükskõik mis oleks siis aset leidnud, oleksime hakkama saanud. Eesti riik aga oleks võinud öelda: „Näete – nii enam edasi ei saa!"

Arvan, et jutt 9. maiks kavandatud riigipöördest kuulub ulme valdkonda. Kui oligi midagi, mis tõestab vastupidist, siis miks ei ole neid asju tänini avalikustatud? Eestile vaenulikud salaplaanid ei saa ju olla meile riigisaladuseks.

Puudub aprillisündmuste tõsine analüüs

Peaminister Ansipi tees, et küsimus olevat olnud selles, kelle sõna Eestis maksma jääb, on retoorika, mis ehk veel kuidagi kõlbaks perekonnatüli lahendamisel, kuid ei sobi poliitikas ega riigijuhile. Kui meil on demokraatlik riik, siis niisuguses riigis korraldatakse riigiasju enamuse tahte kohaselt, aga siiski ka vähemust arvestades. Mees, kes Gordioni sõlme mõõgahoobiga lahti raius, oli Aleksander Suur, mitte aga Andrus Ansip. Ümarlauakõnelused ei olnud veel ammendatud. Mina oleksin pidanud õigeaegselt korraldatud referendumi otsust selliseks, millele oleks pidanud kõik inimesed Eestis rahumeelselt alluma.

Sündmuste käigus küsiti autoriteetsete inimeste arvamust (David Vseviov, Andrus Saar, Kadri Liik jt). Nende seisukoht oli, et kui Pronkssõduri ümberpaigutamine riivas nii paljude siinsete, kuid meist erinevate traditsioonide ja ajalookogemustega inimeste tundeid, siis oleks asja pidanud korraldama vaoshoitumalt. Juhan Kivirähk nimetas Ansipi tegu otseselt veaks ja arvas, et peaminister peaks tagasi astuma. Õige peagi pidid autoriteedid aga ise ennast hakkama „vaos hoidma".

Vene duumasaadikute nõudmine, et Ansip tagasi astuks, oli rumal ja rahvusvahelises praktikas ennekuulmatu sekkumine teise riigi siseasjadesse. Aga nii imelik kui see ka pole, niisugune samm tegelikult kindlustas Ansipi positsiooni – ei saa ju alluda naaberriigi diktaadile. Kas oli tegemist venelaste rumalusega või on hoopis Venemaale kasulik niisugune Eesti peaminister, kelle pildile saaks vuntsid ette joonistada ja haakristid peale kleepida – ideaalne propaganda märklaud?

Valitsuse kritiseerijad julgevad kapist välja tulla

Juhan Kivirähk julgeb jälle esineda. Akadeemik Anto Raukas ennustas 27. detsembri „Postimehes", et „peaministri populaarsus hakkab peatselt kiirelt vähenema". Kui ETV saates „Foorum" küsiti vaatajailt: kas peate valitsuse Venemaa-poliitikat õigeks, jagunesid vastuseprotsendid 50:50. Nii mõnigi äratrükitud lugejakiri on olnud ka kriitiline.

Minu jaoks oli tähelepanuväärne Anna Levandi sõnavõtt ajakirjanduses. See naine väärib imetlust: tulnud elama teise rahva hulka suhteliselt hilja, õppis ta kiiresti ja hästi ära eesti keele, teeb tänuväärset iluuisutamistreeneri tööd ja on leidnud koha ka poliitikas. Teatavasti kandideeris ta Isamaaliidu nimekirjas Riigikogusse loosungi all „Ma ei karda olla venelane". Aga oma arusaamade kohaselt ei kiitnud ta heaks Pronkssõduri teisaldamist jõuvõtete abil.

Olen mõelnud ühele väga kõrgel positsioonil olevale reformierakondlasest naispoliitikule, kelle ema on venelanna ja oskab juba ammu eesti keelt ning kes on rahvuste geenide segunemise tõttu looduselt palju elus kingituseks kaasa saanud. Kuidas see suurepärane poliitik küll oma armsale emale meie valitsuse tegusid ära seletab? Sest rindejoon käib tihti meist vägagi lähedalt läbi.

President ja peaminister ning Riigikogu esimees Ene Ergma manitsesid meid saabuva uue aasta puhul jätma tigeduse ja olema üksteise vastu head ja leebed. Tehkem siis seda!

Kes võitsid aprillisündmustest?

Lisaks Jüri Liimile, Jüri Estamile ja teistele, kelle peamiseks mõttemootoriks on madalad instinktid, sealhulgas ka „veneviha", ning keda ei ole eriti palju, kuid kellele on avatud kõik hääletorud, on üks kindel võitja – Mart Laar ja tema IRL.

Tuletame meelde asju minevikust. Mart Laarile ei ole eesti rahva ja Eesti riigi käekäik kunagi olnud tähtsam tema enda poliitilistest ambitsioonidest. Omal ajal, kui võitlesime taasiseseisvumise eest, nõudis ta Eesti Ülemnõukogu kohest laialisaatmist ja asendamist Eesti Kongressiga – endale aru andmata, et nii ta hävitanuks sel hetkel hindamatult tähtsa võitlustribüüni. Sest Venemaa pidi veel, hambad ristis, tunnistama Ülemnõukogu legaalsust, Lääs aga nägi Ülemnõukogus Eesti kõigi alaliste elanike poolt esmakordselt jälle demokraatlikult valitud esindusorganit.

Mart Laar ja tema mõttekaaslased kutsusid eestlasi üles boikoteerima 3. märtsi 1991. a. referendumit Eesti riikliku iseseisvuse taastamise küsimuses. Ometi oli tegemist esimese ja tähtsaima rahva seisukoha selgitamisega, mida tänini on raske ülehinnata. Iseasi, kas see veel meeles on...

Laar ja tema mõttekaaslased viisid piiriläbirääkimised, mida peeti loosungi all „Ei sammugi taganemist 1920. aasta Tartu rahulepingu piiridest!", nulltulemuseni; nad lasid põhja ka kohitsetud piirileppe ratifitseerimise. Ma ei kirjuta siin „põllumajanduse põhjalaskmisest", Ida-Euroopa ebaõiglaseima omandireformi läbisurumisest, mõttetust nõudest tagastada varad 1941. aastal Saksamaale järelümberasujatele.

Muide, minu lihane ema oli üks nendest ümberasujatest. Ta rääkis mulle, et 1952. aastal kompenseeris Lääne-Saksa valitsus sõjaohvritele, sealhulgas ka nendele, kaotatud varad; iseasi, missuguses proportsioonis seda tehti. Tuli ainult 1952. aastani Saksamaal kui uuel kodumaal ära elada, mtte aga mööda maailma laiali joosta.

Laar ja IRL on praeguses valitsuskoalitsioonis oma tahte dikteerijateks. Nemad surusid Reformierakonnale peale „ei"-ütlemise Nord-Streami soovile uurida merepõhja sobivust gaasitorule meie majandustsoonis. Euroopa Komisjoni president Barroso nägi niisuguses sammus viga, sest gaasijuhe Balti mere põhja tulevat niikuinii. Mäletan üht „Postimehes" avaldatud Põhjamere kaarti, kus juba täna jooksevad risti ja põiki läbi veealused gaasi- ja naftatorud, küll puurimisplatvormidelt emamaadesse, küll Norra läänerannikult Saksamaa Põhjamere-rannikule.

Lihtlabane talupojamõistus ütleb, et ei saa tahta naabrilt soodsa hinnaga vajalikku kaupa, kui ise tema ärile kaikaid kodaratesse loobime.

Minule toob see „ei" kaasa küttegaasi hinnatõusu 2008. aastaks umbes 117% võrra.

Rahvaliidu materdamine ja Jõksist loobumine

2007. aasta sündmustest väärivad tähelepanu veel kaks: Rahvaliidu armutu materdamine meedias ja õiguskantsler Allar Jõksi kandidatuuri tagasilükkamine Riigikogus.

Minu isa, kes oli enne sõda Narvas tuntud tegelane ja poliitik ning kes lasti 1942. aastal Gulagis maha, õpetas mind, et poliitikas tuleb osata asju näha tavainimestega võrreldes korrus kõrgemalt. Selle meetodi järgi pole tegemist Villu Reiljani ja veel tosina tegelase võimalike kuritarvituste uurimisega, millesse alles kohus peaks selguse tooma. Küsimus on hoopiski selles, mida ette võtta, et Rahvaliit ei pääseks edaspidi Riigikogusse või ei saaks seal olla esindatud küllalt arvuka fraktsiooniga. Sest praegusele koalitsioonile alternatiivne saab tekkida ainult siis, kui lisaks Keskerakonna suurele fraktsioonile oleks veel üks küllalt koostöövalmis suur fraktsioon. See on mäng tuleviku nimel. Nagu omal ajal sõditi Arnold Rüütli presidendiks saamise vastu.

Allar Jõksi veel seitsmeks aastaks õiguskantsleriks seadmise tagasilükkamine ja meediakära selle ümber tuletab meelde vanade roomlaste tarkust, kes kuni keisririigi tekkimiseni ei soovinud jätta kedagi liiga kauaks võimu juurde. Võim hakkab pähe nagu viin, mõtlesid vanad roomlased.

Veider on ka see, et meedia, kes mõistis hukka Valgevene presidendi Lukashenka ja tema Venetsueela ametivenna Chavezi tegevuse oma võimu põlistamiseks, on nüüd pööranud „plaadil teise poole". Põhjus, miks Keskerakond ja Reformierakond üle hulga aja seljad kokku panid, saab selgeks, kui nägime isamaaliitlast Jaana Padrikut Allar Jõksi kõrval sagimas. Selgeks sai, missuguse erakonna voolusängi oli õiguskantsler ise suundumas.

Selline oli minu silmade läbi poliitika 2007. aastal.

Ma ei tea, missuguse looma aasta see Idamaadel oli. Tulemas on vist Roti aasta. Tahaks, et tuleks Mõistuse aasta ja et heidetaks kõrvale madalatest instinktidest juhindumine. Nagu ütles mu kadunud isa: „Vihaga on hea saunas käia, poliitikasse vihaga minna ei tohi."

[FOTOD:]

ALLKIRJADE OOTEL: Berliin, 14. märts 1939. Tshehhoslovakkia president Emil Hacha on valmis andma Hitlerile allkirja oma riigi muutmiseks Suur-Saksamaa osaks.

ALLKIRJADE OOTEL: Moskva, Kreml, 23. august 1939. Molotov lisab MRP salaprotokollidele oma allkirja: Poola riik peab kaduma, Balti riikidest ja Soomest peavad saama N. Liidu osad.

ALLKIRJADE OOTEL: Moskva, Kreml, 2. detsember 1939. Soome Demokraatliku Vabariigi Terijoe valitsuse juht Otto Vilgelmovitsh Kuusinen lubab Talvesõja algul anda Soomest kõike, mida Moskva iganes soovib.

ALLKIRJAD ANTUD: Moskva, Kreml, 28. september 1939. Eesti välisminister Karl Selter on Stalinile ja Molotovile andnud allkirja Eesti likvideerimise alustamiseks.

UUED KOKKULEPPED SÕLMITUD: Teheran 1943. Churchill ja Roosevelt on loovutanud Ida-Euroopa Moskvale ja „onu Joele" ehk Stalinile isiklikult.

KAS AJALUGU ON VALMIS KORDUMA? UUTEKS MAHAMÜÜMISTEKS?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (64)