Rahvasaadikud võiks ennast harida

HERBERT VAINU,      07. august 2002


Enne suvepuhkust võttis Riigikogu vastu avalduse "Okupatsioonirezhiimi kuritegudest Eestis". Peaaegu samasuguse, nagu seda arutati juba aasta tagasi, ja pärast marulise diskussiooni käigus täiendamist ja täpsustamist. Muudetud on vaid pealkiri ja esimesed laused - Nõukogude Liidu kommunistliku rezhiimi kõrvale on lisatud 1941.-1944. aastate Saksa okupatsiooni kuritööd.

Ajakirjandusest selgus, et dokumendi vastuvõtmisega viivitati seoses kommunistliku Hiina riigipea visiidiga. Kommunistliku partei juhtimisel on Hiina aastail 1991-2000 arenenud kõigist maailma riikidest majanduslikult kõige kiiremini - aastane keskmine kasv üle 10%. Sealsel komparteil on aga südamel hungveipingid, nagu kristlastel ristisõjad ja nõidade põletamine.
Minu teada ei ole ükski samalaadne dokument olnud tasakaalustatult objektiivne. Need on alati võitjate koostatud tekstid, kus piinlikult välditakse igasugust enesekriitikat. Ka näiteks Nürnbergi tribunal, mille otsustes pole sõnagi ei lääneriikide ega N. Liidu kuritegelikust märatsemisest okupeeritud Saksamaal enne Nürnbergi protsessi.
Täiesti puudutamata on jäänud rahvusvahelised põhjused, mis võimaldasid ultranatsionalistliku ja terroristliku rezhiimi võimuletuleku Saksamaal: pärast Esimest maailmasõda lääneriikide peale pandud ränk, majandust laostav kontributsioon ja territooriumi vähendamine, USAst alanud 1929-1933. aastate majanduskriis, Ribbentrop-Molotovi leping 1939. aasta augustis, mis andis Saksamaale kindlustatud tagala Prantsusmaa ründamiseks ja Teise maailmasõja vallapäästmiseks.
Eesti parlamendi 16. juuni avaldus läheb veelgi kaugemale. Kogu nõukogude perioodist on käsitletud üksnes Stalini aeg. Aga selleaegseid kuritöid on küllalt üksikasjalikult hukka mõistetud nii N. Liidu kui ka Eesti NSV kõrgetel foorumitel.
Avaldus kuulutab terroriorganisatsioonideks vaid NKVD ja temaga seotud kohalikud hävitus- ja rahvakaitse pataljonid, mitte aga Saksamaa vastavate organitega koostööd teinud analoogilised moodustised, näiteks Omakaitse.
Kogu nõukogude 50aastane aeg on kujutatud absoluutselt mustana ja seda ka valdkondades, mis polnud mingil viisil seotud sõja- ega inimsusevastaste kuritegudega. Lauluväljaku ehitamine jm peab nähtavasti kinnitama, et hävitati sihipäraselt Eesti rahvuskultuuri.
Riigikogu näitas üles otse ületamatut ühekülgsust mitte ainult n-ö põhiteema välistes küsimustes. Rõhutades esmajoones teesi sõja- ja inimsusevastastest kuritöödest, jäeti arvestamata, et pärast Saksa okupatsiooni algust teenis Eesti ära hitlerlaste kiidusõna judenfrei - okupantidele anti tapmiseks välja kõik Eestisse jäänud juudid. Ja ollakse millegipärast nördinud, kui Wiesenthali komisjon ja USA valitsus viitavad: Eesti on holokausti küsimuses üks ebaeetilisemaid maid. Loomulikult pole juutide hitlerlastele väljaandjad kriminaalvastutusele võetud.
Teistes maades on pilt tsiviliseeritum. Kui Saksa Liitvabariigis tõstatus 1960. aastatel taas holokausti teema, oli arutlus võrdlemisi rahulik. Taanis viisid meremehed pärast riigi sisulist okupeerimist 1940. aasta kevadel sealsed juudid (muidugi kõva raha eest) neutraalsesse Rootsi. Ja kui 1998. aastal esitas Taani välisministeerium Eesti Vabariigi valitsusele noodi kahjutasu maksmisest Eestis koonduslaagrites vaevelnud inimeste tööjõudu kasutanud ühe Taani firma vara natsionaliseerimise eest nõukogude ajal, kutsus see sealmaal esile protesti. Taanlane M. Zolner tõi selle oma 2000. aastal Euroopa Liidu väljaandena ilmunud raamatus ära häbitu käitumise näitena. Minu kirja sel teemal Postimees ei avaldanud.
Eesti on vist ainus riik, kes niisuguse avalduse tegi. Väärib mõtisklemist, miks üldise kõnekoori taustal on mujal kahe totalitaarse süsteemi sarnasuse teemaliste avalduste tegemisest siiski hoidutud. Nähtavasti mõistetakse, et kontekstist väljarebitud üksikute joonte kõrvutamine sobib küll propagandaks, aga mitte riiklikuks dokumendiks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)