Miks rahvas ajakirjandust enam ei usalda?

TOOMAS ALATALU,      10. oktoober 2001



Järgmiste valimiste kampaania ajaks tuleks igal juhul paluda kohale ka Euroopa Nõukogu vastav komisjon jälgimaks meedia tegevust. Põhimõttel - usalda, aga kontrolli. Möödunud presidendi valimiskampaania tähiseks jääb kindlasti ajakirjanike ja poliitikute vaidlus selle üle, kumb ausamaks suutis jääda. Pole mingit lootust, et järgmisteks valimisteks keegi ausameelsemaks muutuks.

Libakandidaate kordasid kõik meediakanalid

Teatavasti teadis keegi nagu tellitult korrapealt välja pakkuda kolm isikut, kes kõik pidavat kohe Kadriorgu tööle asuma. Ebaloogilisemat ja mittemõeldavamat varianti lisaks neile 40-50 isikule, kes võiksid tõesti Rüütlilt nõustada, oli raske välja mõelda. Ometi ei öelnud ükski ajaleht ega TV (ma ei kuula raadiot) ära kiusatusest mainitud nimed korduvalt üle käia. Ehkki Rüütel, tema pärisabid ja ka asjaosalised ise eitasid jalamaid igasuguseid kõnelusi väidetud võimaluste üle.
Neljandal päeval läksid päevalehed uute (enamus jällegi väljamõeldud) nimedega edasi, ent ma söandaksin siiski küsida - kas ükski kõnealuse libauudise koostajatest ja edastajatest tõesti ei pannud tähele, et üks mainitud isikutest esindas organisatsiooni, mida teatud mõjukad ringkonnad maailmas ja teatud mõjukad riigid seostavad otseselt terrorismiga?! Eesti tulevane president on seotud .... !
Peaks ju olema ütlematagi selge, et olukorras, mida maailm praegu üle elab, ei saa poliitikas vastutustundetult vassida.
Pealegi 72 tundi järjest. Mina küll kaldun sinnapoole, et tegemist oli eriti küünilise provokatsiooniga, ent Eestil läks õnneks - maailmas seda libauudist ei märgatud.
Minu arvates peaks kõige rohkem mõtlema panema, et valimiskogu liikmete küsitlustest polnud raske välja lugeda kartust öelda, et nad kavatsevad tegelikult hääletada Arnold Rüütli poolt. Säärast fenomeni on rahvusvahelised sotsioloogiaeksperdid seni täheldanud totalitaarse ühiskonna lõppfaasis - valimistel Nicaraguas 1990, Leedus 1992, Serbias 1996…
Meil peaks see kõik olema möödanik ja ühiskond kindlasti uus. Ometi kardetakse, sest ajakirjanduse hoiak Rüütli suhtes oli ju ette teada. Kas pole probleem mitte selles, et üks osa meie ajakirjandusest pole veel uude arengufaasi jõudnud?

Mida siis nüüd teha võiks?

Mõistagi on ajakirjanduse usaldatavuse tagasivõitmine ajakirjanike ja nende bosside teha, ent kuna seisavad ees uued tõsised valimiskampaaniad ja neid ilma ajakirjanduseta läbi viia ei saa, tuleks minu arvates
esiteks lõpetada poliitiline tsensuur päevalehtedes. Igal asjatundjal on oma poliitilisest kuuluvusest hoolimata õigus arvamuse avaldamiseks. Avaldamiskeeldude mahavõtt võimaldaks lõpetada ebanormaalse olukorra väikeriigis, kus ühe ajalehe lugejad ei saa tihti teada seda, millega on kursis teised ajalehe lugejad (interneti kasutajate arv on ikkagi piiratud).
Kahe Eesti olemasolu on reaalsus, mida tasapisi on hakanud tunnustama ka n-ö esimene Eesti. Küll aga ei julgeta veel tõdeda märksa tõsisemat asja -- mõlemal Eestil on oma ajalehed ja nende lugejaskonnad hakkavad üha rohkem teineteisest eristuma. Mis veelgi hullem, mõlemal Eestil hakkab olema vaid oma tõde ja seda isegi nendes asjades, kus ei saa olla rohkem kui üks tõde. Peaks olema ütlematagi selge, et kõige lihtsam võte jagada mõlemale Eestile ühesugust tõde on kõigile ligipääsetav meedia. Sestap veel kord - maha poliitiline tsensuur päevalehtedes.
Teiseks. Lõpetada inimeste poliitiline sildistamine. Kui ikka pole tegemist poliitikategemise eest palka saava isikuga, olgu tema enda valida, kellena ta sõna võtab või kellena ta soovib end esitleda
Kolmandaks. Üritada ajakirjanike vahelist mitteametlikku kokkulepet selles osas, et kritiseeritu -- eriti, kui pole tegemist palgalise poliitikuga - parteiline kuuluvus saab märgitud viimases järjekorras.
Neljandaks. Avaldada ajakirjanduses materjale sellest, millega tegeleb opositsioon välisriikides
Viiendaks, saata tulevased ajakirjanikud/ajakirjandusüliõpilased praktikale valitsuskoalitsiooni mittekuuluvate erakondade juurde ülesandega jõuda selgusele nende ja kolmikliidu erakondade programmilistes erinevustes.
Kuuendaks, leppida varakult kokku võrdsetes õigustes ja võimalustes valimiskampaania päevil nii traditsioonilises meedias kui ka interneti portaalides ja
seitsmendaks, Riigikogu valimiskampaania ajaks n-ö igaks juhuks paluda kohale ka Euroopa Nõukogu komisjon, jälgimaks meedia tegevust sel vastutusrikkal ajal. Põhimõttel - usalda, aga kontrolli. Loodetavasti peaks nende kohalviibimisest piisama, pidurdamaks teatud härraste käitumist põhimõttel - manipuleerimine rahvaga nii nagu tahame.
Lõpp

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)