Üks puntratants meil käimas on...

Ants Kull,      02. mai 2007


Valimistejärgne elu ei seisagi paigal: ministriportfellid said lõpuks jagatud ja isegi üks valimiseelne lubadus on täidetud – 1. aprillist tõsteti pensione (aga kuidas jääb 1. juuliga?). Rõõm kuulda, et riigil rahareserv olemas ning enam ei sobi pensionäridele ette heita, et EV vaesus puha nende süü.
Nüüd on jäänud veel mõni vana arengupidur.

Neist üks on usuõpetus või usundiõpetus. Minuealiste kooliajal olid usuõpetustunnid riiklikus õppekavas. Kuigi tollased vanemad inimesed nurisesid: Vabadussõjas lõime saksa parunid minema, aga vabariigi valitsus sunnib noori õppima saksa ristirüütlite poolt mõõgaga peale surutud ristiusku. Teised õiendasid lisaks: kas meil endil polegi ajalugu, mida lastele õpetada, et nad peavad Juudamaa ajalugu õppima?

Kui paar aastat tagasi TV-s arutati usuõpetuse kooliprogrammi panekut, oli õpetaja Lauri Leesi ainus, kes minule ja paljudele mu tuttavatele arusaadavalt ütles: kas peame usuõpetuse äramahutamiseks niigi väheseid eesti keele tunde vähendama? Praegu aga nutetakse, et emakeeletunde napib ja eesti lapsed võõrduvad eesti keelest.

Teiseks habemega arengupiduriks on monumendid. Kui mõnel riigimehel mõni asi untsu on läinud, on tal mõnedele valijatele ette laduda paras süüdlane: kuramuse Tõnismäe pronksmees!

Need pole kohaliku tähtsusega puntratantsud – ausammaste ümber käib kemplus kõrgemal, isegi rahvusvahelisel tasandil. Paljudele jääbki arusaamatuks, miks mõningad ausambad viiakse ära sellise kiirusega, et pole aega järgmist päeva oodata ja toimetama peab ööpimeduses. Kõigepealt võetakse kähku maha ja hiljem hakatakse sosistama: oleks ikka võinud jääda tulevastele põlvedele ajaloo näitlikuks õppevahendiks. Nii juhtus näiteks Balti jaama eest ära korjatud 1924. aasta 1. detsembri punase riigipöördekatse mälestusmärgiga, mida rahvas kutsus „Rünnak Moskva rongile".



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)