Mai Treial - kaitsetute kaitsja

Kui hanged tõusid üle aedade

Sedapuhku kohtume Jõgeval. Siin elas Treialite pere ka aastaid tagasi. Mai sünnikodu on siiski Eestimaa teises otsas, Valgamaal Paluperas.

„Ma ei kujuta ettegi linnakivide peal kasvamist. Mu kodukandi loodus on väga mitmekesine. Ja isa oskas väga hästi tähelepanu juhtida näiteks sellele, kui muinasjutuline on härmatis või kuidas pärast sadu sillerdavad vihmapiisad puulehtedel.

Mäletan, kuidas ööbikud laksutasid ja kui sügav oli lumi mu lapsepõlvetalvedel, üle aedade. Hiljem on mulle vastu vaieldud, et väiksele tüdrukule lihtsalt tundusid hanged kõrged. Siis järsku tuli pähe, et aiad olid ju sama kõrged kui praegu, aga lumi üle nende enam ei ulatu," meenutab Mai täna.

Tema vanaisa oli saanud pärast Vabadussõda paarikümnehektarise talu, kus oli metsa, põldu ja karjamaad, peeti loomi ja elati päris rahuldavalt. Vanaisa oli surnud juba 1944. aastal. Väikeses majas elas kolm põlvkonda: vanaema, onu, ema, isa ja Mai. Vanaema käis karjalaudas tööl, hommikul kella nelja paiku läks kodust välja. Talutööde raskus jäi onu peale, Mai isa oli I grupi invaliid, nagu siis öeldi. Ei olnud tollal veel arvestatavaid ratastoole, millega nelja seina vahelt oleks välja saanud. Mai polnud veel seitsmenegi, kui tuberkuloos ta ema ära viis. Sel ajal oli see surmahaigus. Samal suvel õpetas isa kiiresti tüdrukule lugemise enne kooli selgeks, õpetas ka süüa tegema. Mai on tänulik ka kasuemale, kes tuli ema surma järel raskel hetkel perele appi. Vanaemast rääkimata.

"Isa oli raske saatusega, aga minu arvates särav inimene. Ta teadis väga palju, joonistas hästi ja tegi mulle esimese salmiku, mis on praegugi alles. Aga ta oli ka väga range. Kui olin lohakas olnud, pidin vihiku ümber kirjutama. Ta õpetas mulle ka malemängu, tema ostetud malekomplekt seisab mu kodus siiani. Emast mäletan, et ta tegi ilusat käsitööd ja õmbles, mälestuseks on jäänud tema „Singer".

Raha oli meil vähe, isa sai 50 rubla pensioni. Võid näiteks poest ei ostetud, tehti kodus. Poeskäimine saigi peatselt minu ülesandeks," vaatab Mai ajas tagasi. Ta mäletab tollast heeringalõhna pisikeses poetoas, aga ka kilokaupa müüdud maasikamoosi, milles olid suured maasikad sees ja millest paremat ei ole ta hiljem elus saanud.

Eks oma osa mängi helgetes mälestustes seegi, et koolimaja asus Palupera mõisas ja vahel viis onu tüdrukukese kooli hobusega.

Mail on vedanud - Paluperas tegutseb kool tänaseni. Mullu käidi sealt isegi laulupeol.

„Küla elab niikaua, kuni on kool," tõdeb Mai Treial ise. „Paraku pole kõigil võimalust käia seal, kus on su noorusmaa. See on väärtuste väärtus."

Kui vähegi saab, sätib ta oma sõite ikka nii, et oleks võimalik korrakski kodukandist läbi põigata - seal elab veel sugulasi, ja hing saab sooja.

Tööinimese elu

on Mai Treialil üsna mitmetahuline olnud. Algas varakult, nagu paljudel tolleaegsetel maalastel - kadakasest karjapõlvest, marjakorjamisest, postiljoniametist, rohimisest-kõplamisest jne. Ise on ta rõõmus, et sel ajal anti lastele tööd, nii sai taskuraha teenida. Praegu on sellega üsna nutune lugu.

Pärast Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi lõpetamist pakuti noorele spetsialistile nn vabadiplomit õpingute jätkamiseks Moskvas. Seda ta ei võtnud ja valis hoopis Jõgeva, sest siin oli kommunaalettevõtete kombinaadis töö tehnilise organiseerimise inseneri jaoks korter olemas.

Nõnda algas Mai esimene eluperiood Jõgeval. Siin kohtus ta oma tulevase abikaasaga, sündisid tütar ja poeg. Tütrega, kes oli esiklaps, võis tookord kodus olla vaid paar kuud, siis - tagasi tööle. Pojaga sai ema olla aasta, sellest ajast maksti ainult kaks kuud.

Mõistagi nappis noorel perel raha, sestap on Mai oma väikeste laste kõrvalt töötanud Jõgeval haljastuses ja pühkinud ka tänavaid. Praegugi vaatavat ta, kui kaugele on tänav pühitud. Nagu Hunt Kriimsilma seitse ametit! - naerab ta ise.

Jõgeval tuli ka ametiühingutööd teha, samal ajal alustas ta juristiõpinguid Tartu Ülikooli kaugõppes. Juba tehnikumis ja kommunaalkombinaadis oli ta kokku puutunud tööõigusega - see pakkus huvi. Hiljem on tal tulnud sellega tegelda ka Riigikogus. Paraku surus koalitsioon uue töölepinguseaduse läbi kujul, millega tehakse ülekohut nõrgemale poolele - töövõtjale.

Mai Treial selgitab: „Kõige halvem ja inetum, et pole peetud kinni toonastest kokkulepetest. Näiteks lubati taastada hüvitused omal soovil töölt lahkujaile, aga seda ei tehtud. Kes ei teaks, et see „omal soovil" tähendab pahatihti „vabatahtlikult sunniviisil". Tean paljusid, kes on end FIE-ks vormistanud, sest neile on otsesõnu öeldud: muidu tööd ei saa. Aga sellega võtab inimene endale kogu vastutuskoorma, kui peaks haigeks jääma; ise peab ta endale puhkuse korraldama, mida sissetulek ei pruugi võimaldada jne."

„Õnneks on palju ka tublisid ja edumeelseid ettevõtjaid. Alati võin eeskujuks tuua Kaido Lehtlat Jõgeval, imetlen tema hoolt oma töötajate eest, empaatiavõimet ja inimlikkust. Ta ei ole kunagi välja läinud suure kasu saamise peale. Selles mõttes on ta nagu üks tõeline taluperemees. Hea ettevõtja musternäide on ka kadunud Tiit Veeber, kes suutis kõikjal ise kohal olles oma töötajaskonna ühte liita. See andis häid tulemusi," teab Mai Treial.

Aplaus ja pisarad Riigikogus

Pikkade aastate jooksul Riigikogus on Mai Treial kuulunud enamjaolt opositsiooni. Sellele on lihtne seletus - ta on Eesti kuulsakskiidetud eduloo kõrval näinud ka teistsugust Eestit. Ta on soovinud parandada nende inimeste olukorda, kel mureks igapäevane leib, mitte aga võimsam auto, uhkem maja või noorem naine. See on olnud vastuvoolu ujumine. Riik aitab seda, kes ennast ise suudab aidata - nõnda kõlas pikalt võimul püsinud parempoolsete hüüdlause juba nende võimuletuleku alguses. Nüüd näikse nad olevat veendunud, et meil polegi viletsal järjel inimesi olemas või kui ongi, siis kindlasti on need selles ise süüdi. Ah et tööd ei ole? Hakaku ettevõtjaks!

Mai meenutab ühe äärmiselt keerulise ja raske eelarve arutelu, mis Riigikogus jõuga läbi suruti. Kui koalitsioonisaadikud plaksutasid, oleks tema tahtnud nutta.

Kuidas saab silmaklappidega kõndida läbi elu, kuidas ei nähta, mis ümberringi sünnib? Ta usub, et parempoolsed erakonnad on liiga kauaks jäänud riigiasju juhtima, nende sallimatust ja ülbust ei kohta üksnes võimukoridorides (kus on „mustad" ja „valged" erakonnad), vaid see laieneb väljapoolegi. „Tunnen hirmu, kuhu see meid välja viib. Eestlased on ääretult kannatlikud, võib-olla ei peaks olema. Olen tänavameeleavalduste vastu, parem on asjad selgeks rääkida.

Aga kui rahval kannatus katkeb, mis saab siis? Inimesed oma tagasihoidlikkuses on võtnud nõuks hääletada jalgadega, eriti noored. Need on süngelt suured arvud. Olen Ansipiga sel teemal vestelnud; ta väitis, et mujaleläinute õiget arvu ei tea keegi. Noored ei näe enda jaoks Eestis kohta, seavad end võõrsil sisse, loovad pere, ja karta on, et tagasi ei tulda," muretseb Mai.

Kes soovib saada Soome kalevipojaks?

Kas on võimalik viltusõitnud suurt rongi rööbastele pöörata, pärin.

Oma aastatepikkuse riigitöö teadmiste kõrguselt peab Mai Treial seda siiski võimalikuks: „Eesti vajab tasakaalustatud arengut regionaalpoliitika kaudu. Kahjuks on tasakaalustamatus süvenemas ka läbi praegu toimuva koolireformi. Me teame ju kõik, et kui kaob kool, kaob küla. Võib-olla on see üks järjekordne ilus asi, mida tahetakse uskuda: et teeme suured vallad, siis on asi paigas. Kahjuks ajab iga minister oma regionaalpoliitikat, terviknägemust ei ole. Esmavajalikud teenused on maainimesest nihkunud juba praegu eemale, ometi on riigi esimene kohustus tagada oma kodanikele turvatunne. Säärases olukorras ei peaks ehitama hiigelhooneid või looma kalleid maailmavaate-sihtasutusi. Selle asemel võiks toetada maapiirkondade ettevõtjaid, kes saaksid jalad alla. Siis tuleksid ka töökohad ja meie noored ei peaks minema Soome kalevipoegadeks."

Imestan, miks küll osutuvad paremerakonnad ikka ja jälle võimulevalituiks, kui nende propageeritud edulugu on osaks saanud vähestele.

„Kes ei tahaks uskuda ilusaid lubadusi! Mehed ütlevad, et pole suuremat valet, kui kalalt tulles ja valimistele minnes," muigab Mai. Ja usub, et propagandaga minnakse kaasa. Eriti, kui selle tegemiseks on kasutada väga suured rahad. Siinkohal võiks unistada, mida kõike selle raha eest annaks inimeste heaks teha. Kui paljud lapsed pääseksid näljapiirilt välja, kui paljud pered ei peaks enam toimetulekutoetust küsima, kui palju arste jätaks välismaale minemata, kui palju töökohti võiks luua? Seda siis, kui riik oleks hea peremees.

Aga kes ei mäletaks mantrat: riik on halb peremees! Algas see teatavasti suurte erastamiste-ärastamiste aegu. Ja ka seda, et õhuke riik on hea? Nüüd on ta peaaegu niisama õhuke, nagu olid kuninga rõivad ühes tuntud muinasjutus.

Ära iialgi ütle - ei iial!

Mai Treial astus hiljaaegu Rahvaliidust välja. Uues liitumiste toel tekkinud erakonnas ei leidnud ta eest enam kõiki kunagisi Rahvaliidule omaseid põhimõtteid. Küll aga on kohanud neid parempoolsete parteide valimispropagandas, kuhu need jäävadki.

Kas nüüd on ta poliitikale lõplikult selja pööranud? Mai muheleb: „Ära iialgi ütle - ei iial!"

Õige kah, sest tegemata ja hinge peale jäi tal Riigikogu-ajast veel palju. Pensioniseadus, mis põlistab vaesuse, sest selle järgi saab suur osa inimesi ühe staažiaasta kokku kolme aastaga; teised saavad ühe aastaga kolm ja enamgi, isegi mitukümmend. Lastetoetus, mis teeb häbi. Toimetulekupiir, puudetoetus, hambaravi- ja matusetoetuse äravõtmine...

Meie moodsas e-riigis on paarikümne aastaga kasvanud hättasattunute arv liiga suureks, ohtlikult suureks. Mida on öelda tulevikulastele, kes kord kusagil võõral maal ja võõras keeles pärivad, mis juhtus väikese kauni vabaks lauldud riigiga?

Mai arutleb mureliku suuga veel mitme valusa küsimuse üle, ent siis on tal aeg pöörduda oma elu ilusama ameti poole ehk viia üks väike poiss trenni. Kokku on tal neli lapselast, vanim 17-, noorim 8-aastane, kõik poisid, igaüks oma iseloomu ja huvialadega. Vahetevahel ööbitakse vanaema pool, nagu ikka, sest vaheldust on kõigil vaja. Vanaema on mõistagi helde-lahke, aga kui vaja, siis karmgi või, õigemini, põhimõttekindel. See omadus on teinud tema endagi elu mõnikord keeruliseks, aga ta on veendunud, et on põhimõtteid, millest ei saa taganeda. Isegi poliitikas. Eriti poliitikas. Kui ta täna oma valikutele tagasi vaatab, siis jääb rahule, kuigi mõnikord on väga raske olnud. Mõndagi on tulnud andestada, sest liigne usaldus on kätte maksnud.

„Mida vanemaks saad, seda sagedamini teed oma peas otsekui inventuuri - mis õigesti, mis valesti läinud. Aga siis mõistad, et see oli see aeg, need olid siis minu teadmised, ma ei oleks saanudki teisiti otsustada.

Ainus, millele ma pole vastust saanud, on küsimus: mis oleks võinud olla teisiti, kui mu ema oleks elanud."

On küsimusi, millele elus vastuseid ei anta.

LIINA KUSMA

Jaga |