Ukraina suhtes kehtib ühesuunalisus ja suukorvistatus

Üks tippsaavutusi oli 5. märtsil ilmunud ajakirjaniku soovitus Tallinna linnapeale - hoidku too oma mõtteavaldus Ukraina kohta ennekõike endale. Vandenõulisel hoiatusel oli jumet - Postimehes ilmuski karikatuur, kuidas Putin paitab Savisaare pead: pailaps peab Ukraina valitsust mitteseaduslikuks. Ja siin tuleb Savisaare „viga" tunnustada. Mis sellest, et Ukraina valitsus on selline nagu ta on - see on ju teada kõigile; tähtis on, et see valitsus Euroopale ja USA-le meeldib.

Poleks üleliigne küsida: milline rahvusvaheline õigus mõistab hukka riigi, kes kaitseb oma kodanike ja/või rahvuskaaslaste elu - asugu need millises riigis tahes, pealegi kui nad ise abi paluvad? Krimmi parlamendil oli selleks juriidiline õigus.

Paljudele Eesti poliitikutele teeb rõõmu Venemaa-vastalist kambavaimu õhutada, uurimata põhjust: kas igas olus on õigustatud sääseparve virgutada?

Näiteks pole keegi soovinud avalikustada ajendit, miks Abhaasias alaliselt elanud eestlased pidid äkki sealt lahkuma ja Eestisse kolima. (Sündmusi kõrvutades leiab vastuseid Vikipeediast.) Kui 1989. aastal oli seal 1466 eestlast, siis peale 1992/93. aasta kodusõda, milles grusiinid vägivallatsesid ja tapsid abhaase, hävitasid sadu aastaid vana kultuuripärandit, jäi Abhaasiasse alles 446 eestlast (2003. a. andmed). Tähelepanuväärne on seegi, et ÜRO vaikis, olgugi et Abhaasia parlament oli tema poole pöördunud. Ainult Türgi esitas ametliku protesti Gruusia poolt Abhaasias põhjustatud verevalamise suhtes.

Nii nagu ei soovi abhaasid enam liituda uuesti Gruusiaga või leppida laiendatud autonoomiaga Gruusia koosseisus, ei juhtu seda Krimmiga, isegi kui Kiievi valitsus peaks püüdma Ukraina territoriaalse terviklikkuse nimel kasutada sõjalist jõudu. Poliitiline Venemaa pigistamine, sest ta eelistab oma elavate kaasmaalaste kaitsmist surnute matmisele, mõjutab selle riigi majandust ja rublakurss langeb. Seda küll! Ent kui Venemaal läheb halvasti, siis sama juhtub Euroopaga, sest liialt tugevasti on maailmamajandus Venemaaga seotud.

Et Eesti peavoolumeedias ei leia käsitlemist Krimmi senisest suurema iseseisvumise võimalus, võime mõelda rahva ühtemoodi arvamisest. Tegelikult on Eestis suukorvistatud demokraatia. Diskussioon ja sõnavabadus ei laiene venelastele ega neile teisitimõtlejatele, kes toetavad Krimmis elavate rahvaste täielikku autonoomiat. Maakonnalehed ei riskeeri ja pealinna väljaanded ei taha. Julged on vaid potentsiaalsed eurosaadikud - neil pole midagi kaotada, kui konstruivad oma valimistaktikasse sõjaohtu ja kaitsevõime tugevdamise hädapäralist tarvet.

Seni kui USA ega teised Ukraina praeguse valitsuse toetajad pole hukka mõistnud kaigastega meeste tegevust ja asunud otsima tapjaid, ei saa kindel olla, et ei korduks Maidani iseloomustav „vabadus" peksta ja põletada igas suuremas linnas. Vaid kaikast tugevam jõud, mitte Kiievi valitsus, hoiab marodööre ja marurahvuslasi vaos. Teine asi oleks see, et Vene vägede kõrvale võiksid tulla ka ÜRO rahuvalvajad, ent samas - mida rohkem püssikandjaid, seda enam võib ka kuule lennata.

ALEKSANDER KAASIK, poliitika- ja reisihuviline

[fotoallkiri] Krimmis Gaspras Aurora kaljul asuv Pääsupesa loss (1911-12, arhitekt Leonid Sherwood).

Jaga |