Nõder vähemus ruulib!

EVELYN SEPP,      11. mai 2005


Mida aasta edasi, seda vigasemaks jäävad noored poisid ega kvalifitseeru füüsiliste või vaimsete puudujääkide tõttu näiteks kas või sõjaväkke. Ega noortel koolitüdrukutelgi tervis kiita ole. Kooli- või edukusepinge ja väheliikuvad eluviisid on nendegi tervist räsinud. Lisaks need vanainimesed, kes kehva tervise ja puuduva teedevõrgu või bussiliikluse tõttu ise valimisjaoskonda ei jõua ning eelistavad valimiskasti kojutellimist.
Kokkuvõte on seega väga lihtne – valimisaktiivsuse tõstmisel ei ole e-valimised mingi innovaatiline lähenemine, vaid hoopis tervishoiualane projekt.

On üheselt selge, et santide sundimist ei saa humaanne Eesti endale küll lubada. Mõelgem, milline häbi meie kui tõeliste barbarite peale langeks. Maailma avalikkus ei mõistaks meie vägivalda inimeste kallal, keda sunnitaks kord paari aasta tagant oma arvuti tagant lahkuma ja batsillidest ning lumetõrjeliivast küllastunud tänavatele astuma. Pealegi – teel valimisjaoskondadesse võib paljugi juhtuda.
Mine tea, mõnel inimesel avanevad ehk silmad ja ta hakkab ühtäkki maailma hoopis teisel pilgul vaatama. Mõni murrab jalaluu, mõnd tabab miski muu inimlik kiusatus, mis kallutab valitud teelt kõrvale.

Hakkangi juba kahtlustama, kes sellise tervishoiuprojekti üle kõige rohkem heameelt peaks tundma? Seni süüdistati selles Reformierakonda ja Res Publicat. Tegelik võitja on aga hoopis meie oma sotsiaalminister Aab. Seni ongi vist vale komisjon Riigikogus eelnõu menetlenud. Tõepoolest, mis on sel põhiseadusega pistmist? Puhas sotsiaalküsimus ju.
Valimisaktiivsus ei lange ja tervishoiukulud ei tõuse. Täiesti geniaalne. Nii pole peaminister Ansipilgi vaja kodus lapsi põetavatelt vanematelt viimast palgaraha käest kiskuda.

Lisaks pole virtuaalmaailmas vaja kandidaatidel reaalselt pingutada. Vaja pole ka valimisreklaami tänavatel. Kasud on mitmekesisemad, kui lootagi oskame.
Paljud meist säästavad end sotsiaalsest stressist, sest ei pea enam oma probleemide pärast avalikus valimisjaoskonnas kaaskodanike ees häbenema. Peatselt polegi meil enam mingit sundi oma meeldivast virtuaalmaailmast tegelikku, karmi reaalsesse maailma astuda. Kogu kohalik elu ja inimeste saatus on anno 2005 oktoobris vaid ühe hiireklõpsu kaugusel.

Kõlab veelgi imposantsemalt, kui võrrelda e-valimisi ajaga, mil tuumasõda oli samuti vaid nupuvajutuse kaugusel. Väga võimas tunne on igatahes!
Nüüd aga elektroonilisest hääletamisest tõsisemalt. Tõenäoliselt ei ole selle peamine probleem tõesti mitte elektrooniline turvalisus, vaid moraalne väärtus ja inimeste füüsiline turvalisus.
Kui poliitika ei reanimeeri end sisu parandades, vaid nõtrusprobleemi füüsilise lahendamise läbi, ei täida e-valimised tegelikult valimisaktiivsuse tõusu ootusi. Paremal juhul muudavad need vaid valijate struktuuri. Mis tegelikult näibki olevat asja eemärk.

Küll aga ei saa sellega poliitilise vastutuse mõiste sisu juurde, kodanikuvastutuse tähendus ei saa sisu juurde. Võrdsust ja solidaarsust inimeste vahel ei lisandu, nagu ka valimiste ühetaolisust ja läbipaistvust. Kõik põhimõtteliselt olulised ja demokraatlikud taotlused keeravad oma arengukõvera seni püstitatud eesmärkidest ja väärtustest just vastupidises suunas. Ja nii ongi vaid aja küsimus, millal e-valimine kui retooriliselt innovaatiline lähenemine võrdsustab peamise kodanikuõiguse ja -kohustuse mentaalselt maksekorralduse täitmisega pangas või telefonihääletusega publikulemmiku valimistel.

Kolleeg Riigikogus juhtis tähelepanu, et kõigele loetletule lisaks on valimiste juures äärmiselt oluline protseduuride jälgitavus. See on demokraatia alustala, mis annab valimistele legitiimsuse. Mida aga jälgida e-valimiste puhul? Kui üldse midagi, siis protsessi, mis devalveerib nii valija kui valitava vastutuse täielikult ja ilmselt võõrandab inimesi veelgi valitutest.
Huviga tasub ootama jääda ka seda, kuidas lahenevad oletatavalt massilised protestid e-hääletaja füüsilise turvalisuse rikkumise kohta. Kuidas toimub tõendamine ja tõendite hindamine. Miljoniküsimuse vastuseks kujuneb seegi, millal võiks valimistulemus pärast valimispäeva ja protestide lahendamist lõpliku kinnituse saada. On, mille üle mõelda. Kuid inimkonna progressile ei raatsiks Keskerakond küll kätt ette panna.

Kogu kohalik elu ja inimeste saatus on 2005. aasta oktoobris vaid ühe hiireklõpsu kaugusel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (54)