Nädala juubilar ERICH MARIA REMARQUE 110

1916. aastal läks ta sõdurina rindele ja sai mitmeid kordi haavata. Pärast Esimest maailmasõda jätkas õpinguid ning tegi juhutöid, olles raamatupidaja, müügiagent, hauaplaadimüüja, klaveriõpetaja, organist. Ühtlasi kirjutas ta Osnabrücki ajalehtedele teatrikriitikat.

Hiljem elas Hannoveris ja Berliinis. Pealinnas elades oli  Sport im Bild'i spordiuudiste toimetaja.

Aastal 1931 lahkus Erich Maria Remarque Saksamaalt ning asus elama Põhja-Itaaliasse Lago Maggiore järve äärde Tessinisse. Aastal 1938 võeti temalt Saksa kodakondsus.

1939. a. emigreeris Remarque USA-sse, kus esialgu elas Los Angeleses (1939–1943) ning hiljem kolis New Yorki. Aastal 1947 sai ta USA kodakondsuse. Alates 1948. aastast elas  vaheldumisi New Yorgis ja Šveitsis, Ronco sopra Asconas.

25. veebruaril 1958 abiellus kirjanik Erich Maria Remarque filminäitleja Paulette Goddardiga. See oli tema kolmas abielu. Enne seda oli ta kaks korda olnud abielus Ilsa Jeanne Zambouiga.

Erich Maria Remarque suri 25. septembril 1970 Locarnos (Šveits).

Nendesse vähestesse ridadesse on Vikipeedia vaba entsüklopeedia ära mahutanud ühe maailma populaarseima kirjaniku kogu elu.

Mis puutub aga tema loomingusse, siis seda panna paarikümnesse lausesse on ääretult raske. „Läänerindel muutuseta“, „Kolm sõpra“, „Aeg elada, aeg surra“, „Triumfikaar“, „Lissaboni öö“... Need pole mitte kõigest romaanid, mitte lihtsalt tuntud, populaarsed või isegi väga populaarsed romaanid. Need on ühed XX sajandi kultusromaanid.

Muidugi võib öelda, et Remarque'i romaanid on oma süžee poolest küllalt sarnased: ikka on neis tegemist armastuse hulknurgaga, kus üheks nurgaks on kindlasti surm – olgu tema tööriistaks haigus või mõni muu instrument.

Kõik Erich Maria Remarque'i romaanid on aga tulvil seda traagikat, mida oli täis terve XX sajand.

Siia jäävad kaks sõda, mis oma ohvriterohkusega ületasid kõiki neile eelnenud verevalamisi.

Nende sõdade vahele aga jäävad kaoseaastad, kus näljast ja vaesusest meeleheiteni viidud Weimari vabariigi sakslased akendest tänavasillutisele viskusid, sest gaasiga endalt elu võtta nad ei saanud – gaas oli maksmata arvete pärast kinni keeratud ja poomisnööri ostmiseks polnud raha.

Siia kuuluvad ka emigrantide poollegaalne eksisteerimine, salapolitsei ja koonduslaagrid... Samuti vähktõbi, tuberkuloos jne.

“Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota.”

Nii kisub Remarque romaanis „Läänerindel muutuseta“ Paul Bäumeri suu läbi külma ükskõiksusega maha sakslaste emotsionaalseid illusioone endi sõjalisest võimekusest ja kirjeldab nn kadunud põlvkonna tekkelugu. Tolle põlvkonna tekkelugu, kellest kirjutasid nii Ernest Hemingway kui ka Scott Fitzgerald. Tolle põlvkonna tekkelugu, kellest tohutu hulk marssis koolipingist I Maailmasõja hakklihamasinasse, vireles sellele järgnenud depressiooniaastail ja lõpetas oma elu kas fašistlikes koonduslaagrites või Venemaa jäistes steppides.

Romaanis „Läänerindel muutuseta“ saab noor ja naiivne noormees aru, et polegi teab kui tore surra Suure Saksamaa eest. „Kolme sõbra“ kangelased jõuavad arusaamisele, et Suurt Saksamaad kui sellist enam ei eksisteeri. „Lissaboni öö“ ja „Triumfikaar“ räägivad sellest, kuidas need kunagise Suure Saksamaa pojad maailma laiali pillutatakse. Ilma kodumaata, ilma minevikuta, ilma tulevikuta...

IVARI VEE

Jaga |