Gustav Naani hiilgus ja viletsus Enn Vetemaa moodi

Raamatut kätte võttes üllatab selle maht - 503 lehekülge! Kas tõesti on autor suutnud sellise, suhteliselt varjatud elukäiguga persooni loole sedavõrd palju materjali juurde fabuleerida, et kokku on saanud tunduvalt mahukam teos, kui seda on enamik tänapäevaseid elulooraamatuid. Päris võimatu see mõistagi ei tundunud, sest Enn Vetemaa fantaasiaküllust tõestavad ju tema varasemad romaanid ja näidendid, rääkimata aastakümneid tagasi ilmunud menukitest „Kalevipoja mälestused" ja „Eesti näkiliste välimääraja".

Erinevad raamatud

Lugema asudes selgub, et teos koosneb viiest osast (raamatust). Ette rutates tuleb tõdeda, et osad erinevad suurel määral nii sisult kui ka ülesehituselt.

Esimeses osas kirjeldatakse akadeemik Naani kohtumisi rühma noorte haritlastega 1960. aastate lõpul ning nendevahelisi vestlusi filosoofia, rahvusluse, luule ja ka poliitika teemadel. Peatselt lisanduvad akadeemiku intiimsed kohtingud noorte naisaustajatega. See on enam-vähem sama materjal, millest koosnes eelnimetatud näidend.

Teine raamat on üleskirjutus kujuteldavast dialoogist akadeemiku ja noore kirjaniku Joel Siidirätsepa (ilmselt autori prototüüp) vahel. Selle käigus püütakse täpsustada nimikangelase vaateid mitmetele toona aktuaalsetele küsimustele ning anda mõningast lisateavet tema lapsepõlve ja noorusaastate kohta. Paraku ei püüa autor siia konstrueerida mingit sündmustikku. Seetõttu muutub mammutvestluse (hõlmab ligi 100 tekstilehekülge) lugemine tüütuks; lisaks kipuvad mitmed eespool käsitletud teemad korduma.

Kolmas raamat on sootuks omapärane. See on dokumentaalne, arhiivimaterjalidele tuginev ümberjutustus EKP Keskkomitee VIII pleenumist 1950. aastal ja sellele järgnenud ENSV Kirjanike Liidu parteikoosolekust, kuhu on lisatud ka pikki lõike seal kõlanud sõnavõttude tekstidest. Kuna nimetatud skandaalseid üritusi kajastavaid autentseid materjale pole varem publitseeritud*), siis on see küllalt huvitav lugemismaterjal. Paraku tekib küsimus, kas niisuguses mahus ja vormis on kõige selle sidumine raamatu teemaga põhjendatud. Autor ilmselt saab isegi aru, et kõik see põhiteemaga ei haaku, ja oma valiku põhjendamiseks laseb ta mõlemalt ürituselt läbi astuda ka Gustav Naanil ning kirjanike koosolekul isegi repliigi korras sõna võtta. Kas see nii ka tegelikkuses aset leidis, polegi oluline, sest kumbki nimetatud koosolekutest Naani elukäiku ega vaateid otseselt ei mõjutanud. Seetõttu ei saa üle ega ümber mõttest, et antud teemat saanuks selles raamatus kajastada tunduvalt kokkuvõtlikumalt ja võib-olla ka teises võtmes.

Neljas ja viies raamat on sisult ja stiililt sarnased ning võiksid vabalt ühe terviku moodustada. Seda enam, et ka siis jäänuks see osa mahult esimesele kolmele tunduvalt alla. Tegevustik algab 1980. aasta olümpiapurjeregati, septembris toimunud kurikuulsa jalgpallimatši, sellele järgnenud noorsoorahutuste ja „neljakümne kirjaga" seotud sündmuste kajastamisega. Sealt minnakse sujuvalt üle fosforiidisõja, IME, Rahvarinde, Balti keti jt sündmuste kirjeldamisele. Neid sündmusi, mis viisid Eesti iseseisvuse taastamiseni, on autor püüdnud esitada selliselt, nagu olnuks akadeemik Naan nende vahetu pealtnägija, ning sellega seoses kirjeldatakse ka teda vallanud tundeid ja emotsioone. Selles mõttes võib viimaseid osi pidada raamatu kõige õnnestunumateks, kuna autor üritab siin avada oma raamatukangelase isiksuse tagamaid.

Paraku on ta aga ka siia sisse kiilunud paarikümne lehekülje pikkuse lõigu, millel raamatu nimitegelasega otsene seos puudub. Selleks on kirjeldus Vaino Väljase elust ja tegevusest NSV Liidu suursaadikuna Venezuelas ja Nicaraguas. Mõistagi on see omaette huvitav lugemismaterjal, kuid autor pole siin püüdnud luua isegi kunstlikku seost raamatu teemaga.

Kas rohkem on ikka uhkem?

Raamatut sulgedes küsib lugeja: millist uut teavet ta sai akadeemik Naani elukäigu ja tegevuse kohta?

Allakirjutanu tõdeb, et temale olid uudsed kaks fakti: esiteks see, et Gustav Naan kui ENSV Teaduste Akadeemia asepresident omal ajal keeldus kirjanik Friedebert Tuglast ENSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmete hulgast kustutamast, kuigi parteiladvik talt seda nõudis. Teiseks see, et Naan kirjutas ja saatis EKP Keskkomiteele „neljakümne kirja" tauniva märgukirja.

Esimest võib nimetada positiivseks ja teist negatiivseks uudiseks, mis kokkuvõttes vaid kinnitavad akadeemiku maailmavaate komplitseeritust, kuid pilti oluliselt ei muuda.

Kui aga seada kaalukausile kõnealuse raamatu plussid ja miinused, siis kaldub vaekauss kindlalt viimaste poole. Autor polegi üritanud lisada peategelase elukäigule põnevamaid seiku, vaid ainult teksti kunstlikult pikemaks venitanud. Hoolimata sellest, et lugeja saab teada, kuidas toona tehti Debora Vaarandile parteiline noomitus ja Juhan Smuulile parteiline hoiatus abielurikkumise pärast, ei saa selliste asjasse üldse mitte puutuvate teemade käsitlemist sedavõrd konkreetselt pealkirjastatud raamatus õigustatuks pidada. Autori eessõnas toodud märkus, et tal jäi pärast näidendi kirjutamist üle suur hunnik materjali, millega ta muud peale ei osanud hakata, pole vabandus, mis õigustaks lugeja eksitamist.

Küllap arvestas kirjastus Tänapäev sellist telliskivimõõtu raamatut üllitades, et nimedest Vetemaa ja Naan koosnev tandem müüb igal juhul, ning tõenäoliselt väljaandjad kahjumisse ei jäänud. Autor võis aga pidada seda käsikirja oma viimaseks trükivalgust nägevaks teoseks, ning seetõttu otsustas oma sõnameistri-renomeele käega lüüa ja selle vahetada raamatu suurema mahuga kaasneva kopsakama honorari vastu.

Muidu korrektselt sõnastatud ja toimetatud tekstis torkavad teravalt silma mõned faktivead, mis huvitaval kombel on seotud just spordi ja sportlastega. Nii on leheküljel 393 vasaraheitja Jüri Tamme eesnimeks trükitud Jaan ja ujumise olümpiavõitjast Ivar Stukolkinist on saanud purjetaja. Selle kõrval võib suhteliselt väiksemaks ebatäpsuseks lugeda eksimist poksija Aniss Murtazini kaalukategooriaga (lk 420). Ju on autor liigselt usaldanud oma mälu ja toimetaja pole vaevunud kõike üle kontrollima.

-------------------------------------

*) 1989. a andis kirjastus Perioodika välja 64-leheküljelise brošüüri: Klara Hallik, Kalju Komissarov, Aare Laanemäe, Enn Leisson, Harry Roots, Edgar Tõnurist ja Enn Vetemaa „Ausalt ja avameelselt EKP Keskkomitee VIII pleenumist, Karotammest ja Käbinist, hinge harimatusest. Mõttevahetus Eesti Raadios". Koostanud Ene Hion. - Toim.

ENDEL RIHVK

Kas Naan eksis, vankumatult uskudes iseseisva Eesti võimatusse?

Netikommentaator Paavo arvamus Memokraadi blogis Daniel Vaariku 12. juuni artiklile „Sõim":

"Gustav Naanile omistatud tsitaat „Ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada orjapidajaks" võtab hästi kokku võimaliku põlvkondliku traagika, sest kas nõukogude ajal välja kujunenud inimene oskab luua vaba ühiskonda? Kas enda vabaduste ja teiste vabaduste tunnetamise närvirakukesed on temas üldse välja kujunenud? Kas neid saab osta, siirdada, hankida?"

(Tsitaat Vaarikult - Toim.)

See ei ole omistatud, vaid on otseselt Naani 5. veebruaril 1993 Päevalehes lk 2 ilmunud artikli pealkiri. Sama lause kordub artikli sees.

Üldiselt on kurb näha, et infarkti järel mentaalselt alla käinud (Kaplinski spekulatsioon) ja kõike tema ainuõige maailmapildi raamidest väljapoole sirutuvat sõimama langenud Naanil on tänapäeval veel kandepinda. Naan ise oma vankumatus usus iseseisva Eesti võimatusesse oli kõige ehedam orjahing; palju ehedam kui need, keda ta sõimas. Vt Ohmann, Valdur. Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele. - Tuna, 2005, 3, 96-102.

[pildiallkiri]

VÄÄRT TEOS: Seda raamatut lugedes saab teada mitmeid huvitavaid fakte füüsik, filosoof ja kosmoloog Gustav Naani (1919-1994) elust. Näiteks seda, et Naan ENSV Teaduste Akadeemia asepresidendina keeldus ENSV rahvakirjanikku Friedebert Tuglast kustutamast ENSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmete hulgast, kuigi parteiladvik talt seda nõudis. Või näiteks seda, et Naan saatis EKP Keskkomiteele „neljakümne kirja" tauniva märgukirja.

Jaga |