Nädala juubilar MUSTAFA KEMAL ATATÜRK 135

Mustafa perekond pärines keskklassist, ema oli kodune ja isa puidukaupmees. Kodus räägiti türgi keelt ning pere oli islamiusuline. Lapseea haigustest pääses lisaks Mustafale ka tema üks õde, teised selle pere lapsed surid.

Suurmehe nimi kujunes kogu elu vältel – sünnil saadud nimele Mustafa lisati Kemal, mis tähendab täiuslikkust või küpsust. Selle nime pani talle matemaatikaõpetaja, kes imetles õpilase võimeid. Perekonnanimi Atatürk tähendab „kõikide türklaste isa“ ning selle andis talle parlament 1934. aastal. Kellelgi teisel ei ole õigust ka parlamendi otsusega seda nime kanda.

Pere etnilise tausta kohta leidub mitu versiooni. Suure tõenäosusega olid nad türklased, kes Thessalonikisse kolisid impeeriumi teistelt aladelt. Kuid äärmuslikumad islamistid ja poliitilised vastased on püüdnud neid siduda ka piirkonnas elanud juudi kogukonnaga; ning kuna Mustafa nahk ja juuksed olid võrdlemisi heledad ja silmad sinised, siis on spekuleeritud ka võimaliku slaavi põlvnevuse üle.

Mustafa kaotas oma isa varajases lapsepõlves ja täisealiseks saamiseni kasvatas teda ema. Ema soovis, et poeg õpiks usukallakuga koolis, mida Mustafa algselt ka vastumeelselt tegi. Seejärel omandas ta alghariduse Semsi Effendi koolis Thessaloníkis. See oli linna esimene erakool ning pakkus kaasaegset ja sekulaarset haridust. Ent isa surma järel asus Mustafa koos emaga elama onu juurde maale ning pidi sellest koolist lahkuma.

Mustafale meeldis maaelu ja ta tegi meelsasti maatöid. Kuna ema hakkas poja hariduse pärast muret tundma, siis otsustati, et Mustafa peaks elama ema õe juures Thessaloníkis ja seal ka koolis käima. Pere soovis, et ta asuks õppima kaubandust, kuid Mustafa tahtis astuda sõjakooli. Ema aga keelas tal sinna minna, sest teda hirmutas mõte, et pojast saab sõdur. Mustafa tegi sisseastumiseksamid Thessaloniki sõjakooli 1893. aastal salaja. Noor Mustafa oli andekas õppija ning tudeeris järjestikku mitmes sõjanduskoolis, lõpetades 1905. aastal Konstantinoopolis Ottomani sõjaakadeemia. Hiljem saadeti ta väeosadesse Süürias ja Palestiinas, kus teenimise järel sai tagasi pöörduda kodulinna.

Esimeses maailmasõjas moodustas Ottomani impeerium liidu Saksamaa ja Austria-Ungariga. Sõja alguseks oli impeerium kaotanud peaaegu kogu oma territooriumi Euroopas ja Aafrikas. Lisaks oli juba eelnevalt alanud noortürklaste revolutsioon. Sõja ajal paistis Mustafa Kemal silma – aitas takistada Briti ja Prantsuse vägedel Istanbuli hõivamast. Ta ülendati kiiresti kolonelist brigaadikindraliks ja saadeti rindele Ida-Türgis. Ajalooliselt valus sündmus – Armeenia genotsiid – leidis aset samal ajal, kuid Mustafa Kemali ei ole selle sõjakuriteoga kunagi seostatud.

Pärast I maailmasõja lõppu asus Mustafa Kemal rahvusliku liikumise etteotsa ning osales Türgi iseseisvussõjas. Tema ümber koondunud väed suutsid liitlaste saadetud väe purustada ning sõja võita.

Aastad pärast Esimest maailmasõda olid Türgi jaoks keerulised. 1920. aastal sõlmitud vaherahu tingimustega jäi Ottomani impeerium ilma suurtest maa-aladest ning moodustati iseseisvad riigid Armeenia ja Kurdistan. Kreeklastele anti võim praeguse Türgi piirkonna Smyrna (nüüd Izmir) üle.

Mustafa Kemal oli selleks ajaks aga juba alustanud iseseisvusliikumist Ankaras. Liikumise laiem eesmärk oli Türgi aladelt kõik võõrväed välja ajada. Revolutsioonilise tegevuse eest sultan mõistis Mustafa Kemali surma, kuid sellest hoolimata suutis ta tõsta oma populaarsust nii sõjaväes kui ka rahva seas. Nõukogude Liidult saadud toetusega õnnestus tal purustada armeenlaste väed idas ning Prantsuse ja Itaalia üksused lõunas.

Edasi pöörati tähelepanu kreeklastele, kellega toimus mitu lahingulist kokkupõrget. Lõpuks otsustasid kreeklased ja türklased omavahel vastastikku inimesi vahetada – Kreekast suundus Türgi aladele 380 000 islamiusulist ning Egeuse mere Türgi poolelt Kreeka poolele pea miljon õigeusklikku. Seda protsessi, mis kulges piirkonnas väga valulikult, tuntakse täna kui Väike-Aasia katastroofi.

Istanbul oli sel ajal endiselt brittide ja teiste sõjaliitlaste võimu all ning Mustafa Kemal pööras oma pilgu selle vabastamisele. Sõjategevuse asemel istuti läbirääkimistelaua taha – britid saatsid kutsed nii sultani valitsusele kui ka Mustafa Kemali juhitud valitsusele. Kuid enne läbirääkimiste algust kuulutas parlament sultani võimu õigustühiseks. Uus vaherahu sõlmiti juulis 1923 ning see tunnustas iseseisvat Türgi riiki. Oktoobris valiti Mustafa Kemal uue riigi esimeseks presidendiks.

Atatürk algatas poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi reforme, et muuta Ottomani impeerium moodsaks ja sekulaarseks rahvusriigiks. Tema juhtimisel ehitati üle riigi tuhandeid uusi koole, alusharidus muutus kõigile kohustuslikuks ja tasuta kättesaadavaks, naistele anti võrdsed poliitilised ja tsiviilõigused, avaliku sektori töötajatel keelati tööl kanda pearätte, kalendrisüsteem muudeti euroopalikuks ning pühapäev sai puhkepäevaks reede asemel ja palvelekutsungis asendas türgi keel araabia oma.

Reformide filosoofia põhimõtteid tuntakse üldnimetuse kemalism järgi. Kemalismi kuus peamist põhimõtet olid vabariiklikkus, rahvuslikkus, rahvalikkus, revolutsioonilisus, ilmalikkus ja riiklikkus; need kirjutati 1937. aastal ka Türgi Vabariigi konstitutsiooni.

1926. aastal Mustafa Kemal ütles: „…tsiviliseeritud riigid on meist ees ja meil ei ole muud valikut, kui neile järele jõuda.“ Atatürgi reformide mõjul oli kiiresti kasvanud rahva kirjaoskus ja naised saanud valimisõiguse, Türgi riik oli liitunud Rahvasteliiduga. Vastaste sõnul aga oli võim äärmiselt koondunud: tegelikkuses oli võim ühe partei käes, suleti opositsioonilisi ajalehti ning suruti alla vasakpoolseid töölisliikumisi ning kurdide autonoomia eest võitlejaid. Moderniseerimine ei läinud alati libedalt, sest kõik elanikegrupid ei jaganud kiirete ja põhimõtteliste reformide seisukohti.

Mustafa Kemal Atatürgil polnud lapsi ning ta suri 10. novembril 1938 üksikuna. Pärast teda sai presidendiks senine peaminister İsmet İnönü, kes jätkas sekulariseerimise poliitikat.

Atatürk on endiselt Türgis äärmiselt suure au sees ning ikoonilise tähendusega kuju, ka tema mälestuse solvamine on seaduse silmis kuritegu.

Kuid viimasel ajal, nagu teame, on islam Türgis taas oma poliitilist ja sotsiaalset mõju kasvatanud. Sellest aga juba mõnes teises loos. 

ULRIKA KARU

Jaga |